.........................................................................................................6 Matsalu looduse uurimisloost 2 Matsalu lahe ja selle ümbruse uurimist alustati üksikute loodusteadlaste ekskursioonidega lahe äärde ja kasari luhtadele 19.saj. esimesel poolel. Matsalu looduse uurimise algust tähistab aga alles Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi konservaator Valerian Russowi linnuteaduslik retk lahele 1870 aastal. Ta käis läbi Haeska ,Saastna,Matsalu ja kloosri alad kus ta registreeris 45-46 linnu liiki seoses lahega ja luhaga. Tema andmeid on hiljem kasutatud O. Koch ülevaates Eestimaa lindude kohta. Teise retke Matsallu tegi Russow 16.mail kuni 4.juunini 1873 aastal. Sellel retkel ta avastas et kolme aastaga on eriliikide lindude arvukus kasvanud ning see lisas Matsalu lindude nimestikku veel 5 liiki. 1875. a
Isastel, kellel munandid muidu on väiksed, suurenevad sigimishooajal munandid lausa üle saja korra. (Sepp 2012) 11. Kirjelda ornitoloogilist uurimistööd ja linnuharrastust Eestis I iseseisvusperioodil 18-40 Loodi Kuusenõmme bioloogiajaam, mis oli loodusteaduslik ja õppeotstarbeline väliuurimiskeskus Lääne-Saaremaal. Seal teostati rohkesti ornitoloogilisi töid. (Vikipeedia 2015) Ornitoloog Mihkel Härms oli 1922 Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumi ajutine korraldaja ning aastatel 1923-1933 konservaator. Ta rajas muuseummi Eesti lindude kollektsiooni ning koostas Eesti lindude süstemaatilise nimestiku. Ta propageeris lindude hääle järgi tundma õppimist ning lindude rõngastamist, samuti juhendas ta Loodusuurijate Seltsi linnu-uurijaid. Härms korraldas lindude kaitset ning osales aastal 1925 Luksenburgis toimunud rahvusvahelisel linnukaitsekongressil
Hiilgavate bioloogiliste uurimuste eest valiti ta Venemaa Teaduste Akadeemia liikmeks. Ta on embrüoloogia rajaja, kellena on ta läinud kogu maailma teaduse ajalukku. Baer unistas ammu reisist polaaraladele. Just seal, kaugel põhjas, karmi looduse rüpes, lootis ta välja selgitada orgaanilise elu levikuvorme. 1820. aasta maikuus asus Baer koos Tartu ülikooli loodusteadlase Lehmanni, Peterburi rahapaja kunstniku Rederi, zooloogiamuuseumi preparaatori Filippovi ja teenistuja Dronoviga Novaja Zemlja poole teele ning juulikuus atsus Karl Baer Novaja Zemlja pinnale, mida polnud veel ükskiloodusteadlane uurinud. Teda huvitasid nii hiiglaslikud merihobud kui väikesed meduusid, jääkarud ja põhjapõdrad, polaarrebased ja veetaimed, meelespead ja kääbuspajud, Novaja Zemlja kliima iseärasused ja geoloogiline ehitus. Karl oli sellel kaugel maal nähtust väga imestunud. Rohelises rohuvaibas leidis ta kirevaid lilli
Uus sisseränne toimus 1950. aasta paiku. Nüüdseks on levila Lääne-Soomes jõudnud 62º25´ jooneni, Rootsis aga Lõuna- Jämtlandini ja Norras Hardanger-fjordini. 1940. ja 1941. aasta suved olid jäälinnuvaesed, enamik eelmiste aastate pesapaiku jäi hoopis tühjaks. Järgmise nelja suve andmed jäid välitööde eestvedaja sõjateedel viibimise tõttu väga kasinaiks. 1946. aastal sai Eerik Kumari jäälinnu leviku ja ökoloogia uurimist jätkata, alul Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi, järgmisel aastal ENSV TA bioloogia instituudi töötajana. Et teha välivaatlusi ja koguda materjali, veedeti eelkõige Ahja jõe ääres Valgemetsa ja Valgesoo vahel kümneid päevi, samal ajal tutvuti mujal saadud tulemustega ja analüüsiti välitööde materjali. Tulemusi trükis avaldada ei olnud tollal võimalik, see-eest aga valmis 1948. aasta lõpuks paarisajaleheküljeline käsikirjaline väitekiri "Jäälind Alcedo atthis ispida L. Eesti NSV-s
Seepärast on Eesti looduslikud vähivarud vähenenud. Jõevähi kasvatamise maht on kõikjal Euroopas esialgu tagasihoidlik (kokku 20-30 tonni ümber), peamiselt on teda seni kasvatatud asustusmaterjalina looduslikele veekogudele. Kuna jõevähk on Eestis ainus kodumaine vähiliik, ei tohi teisi liike keskkonnaministri loata Eesti vetesse tuua. Kitsasõraline vähk Astacus leptodactylus (liigi esmakirjeldajana kuulub selle vähi ladinakeelsesse nimesse täiendina Tartu Zooloogiamuuseumi asutaja prof. Eschcholzi nimi), ingl.k narrow-clawed crayfish, vn.k dlinnopalõi rak, sm.k kapeasaksirapu. See vähiliik esineb jõevähist lõuna ja ida pool, osaliselt nende levilad kattuvad. Vähesel määral on teda meile lähemates maades Ida-Soomes ja Karjalas, Leedus ja Lätis. Majanduslikult tähtis on ta Musta ja Kaspia mere äärses piirkonnas, mille soojas kliimas kasvab vähk kiiresti. Enne kui vähikatk hävitas Türgi vähivarud veeti sealt Euroopa
annaabi.ee 
