kui varasem, kuna kaotas varanduslikud tsensused, lastes kõigil Prantsusmaa meessoost kodanikel hääletada, talupoegadele jagati väikese tasu eest maad ning tehti ka muid lihtrahvast soosivaid muudatusi. Põhiseadus ei jõustunud reaalselt aga mitte kunagi, sest selle jõustumine lükati edasi sõja lõpuni, seni pidi kehtima jakobiinide juhi Robespierre'i ainuvõim. Robespierre lasi giljotiinil hukata kõik, keda pidas vähegi enda võimu vastaseks. Hukati valimatult zirondiine, neid, kes olid vana korra ajal silma paistnud ning kõiki Robespierre'iga mittenõustuvaid kokku hukati revolutsiooni päästmise ettekäändel mitukümmendtuhat inimest. Lõpuks viis opositsioon siiski läbi riigipöörde Robespierre ja tema pooldajad kukutati, arreteeriti ning hukati järgmisel päeval. Rahvuskogu võttis vastu uue põhiseaduse, mille järgi jäi Prantsusmaa edasi vabariigiks, kuid seadusandlikku võimu
Zirondiinid Mõiste "zirondiin" võttis kasutusele kirjanik ja ajaloolane Lamartine 19. sajandi esimese poolel. Zirondiinid olid poliitiline rühmitus, mille liikmed arvasid, et vabariigi väljakuulutamisega on revolutsioon lõppenud. Päris nii see ei olnud. Kirjutades zirondiinidest, ei saa kuidagi mööda minna nende Püha Jakobi kloostrikaaslastest jakobiinidest. Lühidalt jakobiinid tagandasid ning tapsid giljotiiniga zirondiine, kehtestasid diktatuuri, mis hiljem lagunes ja palju muud. Jakobiinide reziimi olemusest Jakobiinide diktatuur on ilmselt üks Prantsuse revolutsiooni kõige vastuolulisemaid osasid. Ühelt poolt on tegu "revolutsiooni tipuga", selle radikaalseima osaga, mil viidi läbi kõige äärmuslikemaid reforme ning efektiviseeriti riigivalitsemine. Samas aga on see ka revolutsiooni veriseim, julmem periood, mil elu kaotas mitukümmend tuhat inimest, seda peamiselt poliitilistel motiividel
22.09.1792 võeti vastu seadus, millega kaotati kuningavõim 21.01.1793 hukati giljotiini all Louis XVI Zirondiinide valitsuse populaarsuse languse põhjused: - Toidupuudus, hinnatõus, talupoegade rahulolematus mäss, sõdade vastu, tööpuudus, lüüsaamised sõjatandril. Tagajärg: 1793. aprillis loodi erakorralise võimuorgan Rahvapäästekomitee, koosnes jakobiinidest. Juhiks Danton (12 liiget). Arreteerisid zirondiine. Jakobiinide diktatuur Nende põhiseaduse sisu üldine valimisõigus (alates 21.aastast), demokraatia Tegevused, reformid: · Kehtestati surmanuhtlus kahtlaste nimekirja alusel, hukati Marie Antoinette' · Kõikide feodaalkohustuste kaotamine, talupojast saab maaomanik · Üldine sõjaväekohustus, sõjaväevarustamise kohustus
välja anda seadusi, valitseja arreteeriti ning suleti koos perekonnaga vangikongi. Nende sündmustega kukutati Prantsusmaal kuningavõim. Kuningavõimu kukutamise järel hakati ette valmistama uue rahva esinduskogu- Rahvuskonvendi- kokkukutsumist, et koostada uus põhiseadus. Enamik Rahvuskonvendi saadikutest pärines kodanluse hulgast. 22. septembril 1792 kuulutati Prantsusmaa vabariigiks. Sellega polnud veel aga segadused lõppenud. Kuna ka Rahvuskonvendis oli liikmeteks nii jakobiine kui zirondiine, oli nende hulgas palju vaidlusi. Peamiseks probleemiks peeti kuninga küsimust. Jakobiinid nõudsid kuninga kui reeturi hukkamist. 1793. aasta jaanuaris algaski avalik kohtupidamine kuninga saatuse üle. Peale pikki vaidlusi mõisteti kuningas ühe häälega surma. 21. jaanuaril 1793. aastal viidi kohtuotsus Pariisi Revolutsiooni väljakul täide. 1793. aastal toimus Prantsusmaa lääneosas kuningavõimu pooldajate mäss. Keeruline oli ka välispoliitiline olukord
Seega oli igal rühmitusel vajalik enese poole võita just nende, ideoloogiliselt mitte kuigi põhimõttekindlate saadikute toetus. Esialgu oli tugevaim positsioon föjaanidel, kes toetasid senise riigikorralduse säilitamist ning igasuguste muudatuste täielikku lõpetamist. Nende eesotsas seisid vennad Lamethid ja Antoine Barnave. Föjaane toetas ka markii La Fayette. Kuid jõukam kodanlus, mis tänu valimisseadusele oli toona Prantsusmaa juhtiv jõud, kaldus pikapeale toetama pigem zirondiine, kuna nende revolutsiooni saavutuste süvendamist ja kindlustamist nõudev poliitika oli neile vastuvõetam föjaanide omast, kes kohati näisid kalduvat taotlustesse kuningavõimu taas tugevdada. Nii saavutasid zirondiinid kõigepealt edu väljaspool Seadusandlikku Kogu, saades enda kätte Pariisi linnavalitsuse (linnapeaks sai Jerome Petion de Villeneuve) ning mitmete provintside omavalitsused. Seejärel hakkasid nende poole langema ka "Soo" ning nii saavutasidki zirondiinid seal oma
sõjas Austriaga andis end vabatahtlikult vaenlasele vangi; vabastati Napoléoni nõudel; kõrges eas osales 1830.a. Juulirevolutsioonis 11 Philippe d'Orléans [fi´lipp dor´lea(n)], Louis Philippe Joseph (1747-1793), nn. Philippe-Égalité Louis XIV noorema venna Orléans'i hertsogi otsene järeltulija; esindas Generaalstaatides aadlit; liitus vabatahtlikult Rahvuskoguga; Konvendi saadikuna toetas pigem zirondiine (tema poeg oli kindral Dumouriez' adjutant); kõigile üllatuseks hääletas Konvendis oma nõbu Louis XVI surmamise poolt, kuigi zirondiinid hääletasid vastu; peale kindral Dumouriez üleminekut austerlaste poole (koos adjutandiga) ta arreteeriti ja giljotineeriti; tema seotust Camille Desmoulins'iga Bastille' vangla vallutamise eel ei ole suudetud tõestada (Camille Desmoulins kutsus rahvast Bastille'd vallutama Palais-Royali sisehoovis paiknevas
annaabi.ee 
