Valgustus
Kirjandusliku tuntuse tõi draama "Götz von Berlichingen" (1773),
mis on kirjutatud 16. sajandi talurahvasõja ainetel.
Järgnes epistolaarne romaan "Noore Wertheri kannatused" (1774). Werther mõtleb Rousseau'
vaimus, ta on andekas, tundlik ja kunstihuvidega noormees, kes põlgab kivinenud seisuslikke reegleid. Ta
armub kirglikult Charlotte-nimelisse neiusse, kes on juba kihlatud ja hoopis kainemalt kaalutlev kui
Werther. Werther lõpetab oma elu enesetapuga. Wertherlik maailmavalu tegi Goethe tuntuks kogu
Euroopas.
1775 läks Goethe Weimari hertsogi kutsel Weimarisse, kus elas kuni elu lõpuni. Oli Weimari hertsogiriigi
minister.
Romaan "Wilhelm Meisteri õpiaastad" (1796) ja selle järg "Wilhelm Meisteri rännuaastad" (1829)
räägivad kunstnikuisiksuse kujunemisest. Goethe peab tähtsaks kangelase vaimset ja kõlbelist harimist
ning elu mõtteks tööd, loomingut, tegutsemist.