Immanuel Kant
najal täpselt välja selgitama isegi rohulible või tõugu tekkimist. Skepsise aluseks oli siin
vana, metafüüsilise materialismi küündimatus.
Kolmandaks avaldus „kriitika-eelsel“ Kantil üha rohkem kalduvus lahutada
teadvust olemisest, mis jõudis haripunkti 70-ndatel aastatel. “Katses tuua filosoofiasse
negatiivsete suuruste mõistet“ („Versuch, den Begriff der negativen Grössen in die
Weltweisheit einzuführen“) (1763) on ta seisukohal, et reaalsed suhted, alused ja eitused
on „hoopis teist laadi“ kui loogilised suhted, alused ja eitused. Sellised mõtted ilmnevad
muida ka teistes „kriitika-eelsetes“ töödes. Nii kirjutab ta dissertatsioonis „Metafüüsilise
tunnetuse põhiprintsiipide uus valgustamine“ („Principiorum primorum cognitionis
metaphysicae nova dilucidatio“) (1755): „...eelkõige tuli mul teha hoolikalt vahet tõe
aluse ja eksistentsi aluse vahel...“.