Hans Von Risbiter- lustlik, lollakas nägu, tulipunased juuksed, läikivad vurrud, naljanina, isa ja vennad sõjas langenud, Agnese peigmees, tedretähtedega, kõverad jalad, loomupoolest argpüks, nõrk, vilets hoopleja, ülbitseja, uhkustab sellega, et võttis Agnese isa vaenlase vangi, Teiste arvates on ta loll nagu vasikas alamate vastu ugke ja upsakas, ülemate ees roomab kõhuli, kitsipung, jänesepüks, valetamises ja hooplemises meister. Gabriel Sagorski- kõrge kasvuga, kannab kübarat, päevitunud nägu, mustad elavad silmad, imeosav vehkleja, hall habe, tugev, hoiab ja armastab Agnest , meelitaja, varem oli vene sõjamees , laiad kulmud, võlvitud nina, peenike suu, ümmargune lõug, Gabrieli kasvatas üles rahataguja Schenkenberg, tal oli 2 venda, Ivo üritas Gabrieli tappa, kuid ta jäi imekombel elama...
TEGELASED: Agnes von Mönnikhusen Rüütel von Mönnikhusen Gabriel Hans Risbiter Delvig Gilsen Ivo Schenkenberg LÜHISISU: Lugu räägib sellest, kuidas Gabriel juhuslikult Tallinna poole rännates kohtab Hans Risbiterit ja rüütel von Mönnikhusenit koos tütrega.Gabriel läheb Mönnikhuseni mõisa juurde, kui sinna tungivad venelased ja laastavad kõik. Gabriel võtab kena tütarlapse Agnes von Mönnikhuseni endaga kaasa ja jookseb läbi metsa Tallinna poole. Hommiku hakul jääb tüdruk metsa servale ootama kui Gabriel tagasi hiilib maha põletatud mõisasse riideid ja süüa otsima. Nii nad reisivad kasina leivakotiga Tallinna poole läbi metsa. Nüüdseks on mõlemad noored kindlad, et vana von Mönnikhusen põgenes mõisast hobustega Tallinna poole. Gabrieli ja Agnese vahel tekib aga armastus. Neil on väga huvitav Tallinna poole rännata
teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?» «Ilus ja mehine!» kilkas Oodo. «Paras niisugusele pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle laua-hunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!» Nüüd läks Jaanusel kops üle maksa. «See on kõlvatu temp, koeri võõra peale ässitada,» pahvatas ta vihaselt. «Sina oled rumal poiss ja muud midagi.» Nende sõnadega võttis ta jälle istet, pani käed rinnale risti ja vahtis kulmu kortsutades kõrvale. Tema väike kaitsja vaatles teda lahke naeratusega. Meie peame siin pihu sisse sosistama, et Jaanus ilus sirge poiss ja täna kõige paremas riides oli. Oodo läks näost punaseks, põrutas jalgki vastu maad ja tõmbas käed rusikasse. «Kuidas sa tohid mulle «rumal poiss» öelda?» kärkis ta silmi välgutades. «Sa tead ise, mispärast . . . see on su päris nimi. Sinu rusikaid ma ei karda, need on k,a minul olemas.» Ja Jaanus näitas, et temal ka rusikad olid. «Ma ässitan Tarapita su peale, lasen su lõhki kiskuda!»
» «Oh, ei midagi!» vastas Gisquette. «Mitte midagi!» lisas Lienarde. Pikk blond noormees astus sammu tagasi, kuid kaks uudishimulikku ei tahtnud teda ära minna lasta. «Härra,» ütles Gisquette elavalt ja tormakalt, nagu oleks veepais avatud või naine äkki midagi otsustanud, «teie tunnete ju sõdurit, kellel müsteeriumis tuleb jumalaema osa mängida?» «Teie mõtlete Jupiteri osa?» küsis nimetu. «Ah muidugi,» vastas Lienarde, «on tema aga loll! Teie tunnete muidugi Jupiteri?» «Michel Giborne'i?» küsis tundmatu. «Jah muidugi!» «Tal on tore habe!» ütles Lienarde. «Kas see on ilus, mis nad nüüd mängima hakkavad?» päris Gisquette aralt. «Väga ilus, preili,» vastas tundmatu kõhklematult. «Mis nad siis mängivad?» küsis Lienarde. ««Neitsi Maria tarka kohtuotsust», üht moraliteed, armuline preili.» «Ah, see on midagi muud!» arvas Lienarde. Järgnes lühike vaikus. Tundmatu katkestas selle:
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
üksi kodu poole pöördus. Möödudes jnajast, kus elas Jeff Thatcher, nägi ta aias üht võõrast tütarlast, veetlevat väikest sinisilmalist olendit heledate, kahte pikka palmikusse punutud juustega, valge suvekleit seljas ja tikitud püksikesed jalas. Äsja-kroonitud kangelane langes ühegi pauguta. Endine lemmik Amy Lawrence kadus ta südamest ega jätnud endast isegi mälestust järele. Tom oli arvanud, et armastab teda hullupööra; ta oli pidanud oma kirge jumaldamiseks, ja ennäe! see oli ainult vilets kaduv kiindumus. Ta oli kuude kaupa Amyt võita püüdnud ja alles nädal tagasi oM tüdruk talle oma poolehoidu tunnistanud; ta oli olnud kõige. õnnelikum ja uhkem poiss maailmas ainult seitse lühikest päeva, ja nüüd, ainsa hetkega, oli Amy tema süda- 23 mest läinud nagu juhuslik võõras, kelle külaskäik on tehtud.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
