M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
segadus,
te väikesed võllaroad; siis teie ajasite meil kõigil pead sassi ja
491
hirmutasite meid poolsurnuks. Kõige parema meelega näitaksin teile jalamaid, mis ma
sellest kõigest arvan! Mõelda, et ma kõik need ööd siin mures olin -- saa aga ruttu terveks, sa
noor kõrilõikaja, küll ma teid siis mõlemaid käsile võtan!»
Aga Tom oli nii kangesti uhke ja õnnelik, et ei suutnud suud pidada, vaid aina jahvatas
edasi. Tädi küsis järjelt üht ja teist, ja nii nad vuristasid vahetpidamata nagu kassikontsert,
kuni tädi viimaks ütles:
«Noh, rõõmusta nüüd nii palju kui tahad; aga seda ma ütlen: kui sa veel kord temaga
tegemist teed . . .»
«Kellega?» küsis Tom; ta nägu läks tõsiseks; ta vaatas ja imestas.
«Kellega? Noh, muidugi selle põgenenud neegriga! Keda's sina arvasid?»
Tom vaatas rnulle väga tõsiselt näkku ja ütles:
«Tom, kas sa ei öelnud, et temaga on kõik korras? Kas ta pole läinud?»
«Läinud?» ütles tädi Sally. «See neeger