ja välistunnuseid pole, kasvajad maksas ja põrnas). Diagnoosimine – koeproovid, nõreproovid; viiruse isoleerimine rakukultuuris või kanaembrüos, IFM, PCR, ELISA, NR antikehade määramiseks. Herpesviridae -> Alamsugukond – Alphaherpesvirinae -> Perekond – Varicellovirus -> Liik – veiste herpesviirus-1 (BHV-1) (infektsioosse rinotrahheiidi viirus) -> Veiste infektsioosne rinotrahheiit/pustuloosne vulvovaginiit Viirus – poolsfääriline, lipiidse ümbrisega, diameetriga 150 nm, 2-ahelaline bihelikaalne DNA , paljuneb rakutuumas, intranukleaarsed eosinofiilsed inklusioonid, indutseerivad komplementisiduvaid-, neutraliseerivaid- ja pretsipiteerivaid antikehi. Patogenees - viirus kahjustab ülemisi hingamisteid, sugu teid: respiratoortrakti mukoosat, genitaaltrakti mukoosat, põhjustab süsteemset üldhaigestumist. BHV-1 infektsiooni
Tõrje: spetsiifiline ravi puudub. Taudi puhkemisel rakendatakse Newcastle'i haiguse tõrje eeskirja. Karantiin: järelvalvetsoon, nakatunud lindude hävitamine, desinfektsioon. Vaktsineerimine: alates 2008 on vaktsineerimine kohustuslik kõigile linnupidajatele, kes peavad üle 50 linnu. 35. Veiste nakkav rinotrahheiit Kontagioosne veiste herpesviroos. Haigusele on iseloomulik: ülemiste hingamisteede limaskesta katarraalnekrootiline põletik, vulvovaginiit, balanoprosiit, abordid, kojuktiviit, KNS taandumine. Haigusele on vastuvõtlikud kõik veisetõud. Nakkusallikaks on haiged ja haiguse läbipõdenud viirusekandjad loomad. Viirus eritub organismist: nina-ja silmaeritiste, tupe nõre ja uriini ning spermaga. Viiruse ülekandefaktoriteks on söödad, hooldusesemed, linnud ja inimesed. Nakatunud loomad jäävad viiruse kandjateks eluks ajaks. Nad võivad aegajalt eritada viirust.
Tõrje: spetsiifiline ravi puudub. Taudi puhkemisel rakendatakse Newcastle’i haiguse tõrje eeskirja. Karantiin: järelvalvetsoon, nakatunud lindude hävitamine, desinfektsioon. Vaktsineerimine: alates 2008 on vaktsineerimine kohustuslik kõigile linnupidajatele, kes peavad üle 50 linnu. 36. Veiste nakkav rinotrahheiit Kontagioosne veiste herpesviroos. Haigusele on iseloomulik: ülemiste hingamisteede limaskesta katarraalnekrootiline põletik, vulvovaginiit, balanoprosiit, abordid, kojuktiviit, KNS taandumine. Haigusele on vastuvõtlikud kõik veisetõud. Nakkusallikaks on haiged ja haiguse läbipõdenud viirusekandjad loomad. Viirus eritub organismist: nina-ja silmaeritiste, tupe nõre ja uriini ning spermaga. Viiruse ülekandefaktoriteks on söödad, hooldusesemed, linnud ja inimesed. Nakatunud loomad jäävad viiruse kandjateks eluks ajaks. Nad võivad aegajalt eritada viirust.
· Malabsorptsioon · Kurnatus · Köha · Pneumoonia · Suremus 12% VEISTE INFEKTSIOOSNE RINOTRAHHEIIT / PUSTULOOSNE VULVOVAGINIIT Põhjustaja: Herpesviridae Poolsfääriline Varicellovirus Veiste herpesviirus-1 Lipiidse ümbrisega Viirus kahjustab: Kaheahelaline DNA respiratoortrakti mukoosat, genitaaltrakti mukoosat, põhjustab süsteemset üldhaigestumist Paljuneb rakutuumas Viirus kahjustab:
annaabi.ee 
