kalliskivis. Eriti innukalt õppis ta inimese kuju, lahates kolmkümmend või rohkem haiglast saadud tuvastamata laipa, et mõista lihaseid ja kõõluseid. Rohkem kui ükski teine kunstnik edenes ta ,,atmosfääri" uurimises. Oma maalidel nagu Mona Lisa ja Kaljuneitsi kasutas ta valgust ja varju säärase täpsusega, et, otsides paremat sõna, sai see tuntuks kui Leonardo ,,sfumato" või ,,suits". Samaaegselt vaatajat liikuvate varjude, kaootiliste mägede ja vuhisevate veejugade salapärasesse maailma kutsudes saavutas Leonardo arvestatava reaalsuse määra inimlike emotsioonide väljendamises, mis oli varem kujutatud Giotto poolt, kuid teadmata alates Masaccio teosest Aadam ja Eeva. Leonardo maalist Püha õhtusöömaaeg, maalitud ühe Milano kloostri söögisaalis, sai religioosse narratiivmaali etalon järgmiseks pooleks tuhandeks aastaks. Paljud teised renessansi kunstnikud jäljendasid Püha õhtusöömaaega,
joones, silmad lahked ja sügavad kui suvine taevas. Kas säherdune mees võib nukra loomuga olla? Tohoo, siis peaks ju vahest selgest taevast vihma sadama! Villu oli segamata verega eesti mees ja eestlaste põli oli neil päevil vilets, nii vilets, et seda meie õnnelikus olevikus enam uneski ei mõisteta näha. Ka Viljandi talurahva rõõmuallikad olid nii ara kuivanud, et mehed ilma Villuta kergesti naermise ja naljaheitmise ara oleksid võinud unustada. Nende igapäevane elu oli raske orjus vuhisevate vitste ja laksuvate piitsahoopidega. Puhkamise ja meelelahutamise ajad olid need, mil talupojad oma käredate isandate või röövivate naabrite eest laantesse ja rabadesse pakku jooksid, kus nälg, katk ja kiskjad elajad neile lahkesti paremat põlve pakkusid. Kas see ime on, et niisugusel ajal inimeste naljasooned kuivaks jäid ja naeruriistad, harjutamata jäädes, nõnda ära roostetasid, et peaaegu enam liikudagi ei tahtnud? Meeleheide kattis nagu tihe ämblikuvõrk eestlaste elu