individualistlikkuse poolest vastuollu, sest nõukogude inimene pidi olema võrdne teistega ning pidid sulanduma massi. Bender kohtles teisi inimesi väikestena, keda on hea ära kasutada. Kõige teravam satiiri instrument ongi Bender ise- mitme kirjandusliku tüübi koondkuju. Kuigi peategelane sai romaani lõpus surma, ilmus ta uuesti teoses „Kuldvasikas“, teos oli küll naljakas, kuid oli palju tõsisem. Romaani teine peategelane , Ostap Benderi kaasosaline, Ippolit Vorobjaninov on teoses väga vaikne ning kartlik. Ta on Ostapi täielik vastand. Vorobjaninovil pole aega tunda kaasa oma ämma surmale, sest ta sai teada, et ämm oli päranduse jätnud. Bender ja Vorobjaninov asusid toolide otsingule. Bender otsustab terve teose vältel Vorobjaninovi eest, mis kujutab Nõukogude Liitu otsustamaks selles ühiskonnas olevate inimeste üle. Vorobjaninov annab lõpuks alla ning vabaneb Benderist, mis
Zostsenko pilab inimeste ahnust ka novellis ,,Sünnipäevalaps". Talumees võtab vankri peale linnamehe, sest ta teab, et viimane maksab talle sõidu eest, algul küsib ruubli, hiljem kolm. Oma naist, sünnipäevalast, ta aga peale ei võta, vabandab, et tee olud on halvad (sellepärast tõstab ta ka linnamehe hinda). Mees teab, et naine talle ei maksa. Ahnust kirjeldavad ka Ilf ja Petrov oma suurteoses ,,12 tooli". Ippolit ,,Kiisu" Matvejevits Vorobjaninov ja Ostap Bender hakkavad otsima 12 söögitoa tooli, sest ühes neist peavad olema teemantid. Lõppvaatuses tapab suurt ahnust põdev Ippolit ,,Kiisu" Vorobjaninov Ostap Benderi, sest vaid üks tool on järgi jäänud ning seal peavad kivid olema. Kalliskivid on aga juma ammu leitud ja nendest on üles ehitatud vanadekodu. Vorobjaninov tappis oma kaasteelise tühja ahnuse pärast. Ahnusega kaasnes tihtilugu ka vargus. Inimesed varastasid kõike, mida vähegi said.
annaabi.ee 
