Positiivse määratluse järgi seisneb õnnelikkus selles, et saavutatakse enda poolt seatud eesmärgid. Tark saavutab kõik endale seatud eesmärgid, sest ta seab endale üksnes selliseid eesmärke, mis on kindlasti saavutatavad. Tarkus peab endas muidugi kätkema ka vastavat väärtusorientatsiooni, mis hindab saavutamisväärivaks üksnes saavutatavaid eesmärke. Niisuguseks eesmärgiks ongi voorus, niisiis tarkus ise. Seega langeb vooruslikkus kokku õnnelikkusega. Kes on jõudnud vooruslikkuseni, ei vaja enam midagi muud, on autarkne. Kuna voorus on aga inimeses endas ega 7 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. sõltu välistest asjaoludest, siis on tee õnnelikkusele avatud võrdselt kõigile – orjale mitte vähem kui tema peremehele. Mõistagi on sellise eluhoiaku saavutamine inimese jaoks suureks väljakutseks. Selleks ei piisa kaugeltki
olla nii täiuslik kui eelmainitu, kuid teisalt võib ehk olla kasulikumgi: tee endale head nõnda, et põhjustaksid seeläbi teistele võimalikult vähe halba. Lühidalt, just sellest loomulikust tundest, mitte eelkõige peentest argumentidest, tuleb otsida selle vastumeelsuse põhjust, mida igaüks tunneb kurja tehes, olenemata kõigist tarkadest maksiimidest. Sokrates ja teised temataolised suurvaimud võisid ju jõuda vooruslikkuseni mõistuse abil, ent inimsugu oleks juba ammu välja surnud, kui tema säilimine sõltuks ainult tema üksikute liikmete arutlustest. Nõnda siis ei tulnud loomuseisundis ette väga ohtlikke korratusi, sest inimesed, kelle kired polnud eriti aktiivsed ja keda kammitses eluterve kaastunne, võisid ehk olla äkilised, aga mitte kurjad. Nad püüdsid pigem kaitsta ennast halva eest, mis võinuks nendega juhtuda, selmet tunda kiusatust teistele halba teha. Neil polnud üksteisega
annaabi.ee 
