Maailmas on palju naisi, kes ei suuda rahulduda ühegi mehega ja jooksevad läbi tohutul hulgal kandidaate. Enamike eesmärgiks on läbi erinevate meeste proovimise ja võrgutamise kaudu leida endale see õige, kellega luua pere. Lisaks neile on ka sellist lihtsameelseid naisi, kes teevad kõike seda vaid oma isiklike naudingute eesmärkidel. Nais don Juan'idel on erinevalt meestest ühiskonnas raskem olukord. Naisi seostatakse endiselt puhtuse ja vooruslikkusega ning donzuanismi levik naiste seas on üldiselt ühiskonnas aksepteerimata käitumis-ja elustiil. Olgu siis ajendiks nartsisslik seisund või ühiskonna vabameelne pinnas. Kokkuvõttena võib öelda, et tänapäeva maailmas leidub palju, tunduvalt rohkem don Juan'i käitumisstandarditega inimesi, kui neid oli keskkajal, mil see mõiste üldse levima hakkas. Don Juan'id on tekkinud eelkõige inimese enda psühholoogilisest seisundist,
liikumine juhuslikult etteantuselt ideaalsele paratamatusele, otsib ta ka eetikas keskteed fanaatilise idealismi ja egoistliku materialismi vahel. Pidevalt üritab ta näidata, et see, mis on hea riigile, on hea ka üksikisikule ja ümberpöördult. Inimene on tal loomult ,,poliitiline olend". Iga inimese jaoks parim on kesktee egoismi ja altruismi, privaatse ja avaliku vahel. Aristoteles ei ütle, kas ta peab parimaks riigivormiks traditsiooniliste institutsioonidega monarhiat, vooruslikkusega legitimeeritud aristokraatiat või konstitutsioonilist demokraatiat, kuid ta vihkab äärmusi üksikisiku türanniat, väheste rikaste ja pööbli võimu. Kasutatud kirjandus: 1) http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles 2) Edmund Jacoby ,, 50 klassikut : filosoofid mõtlejaid antiigist tänapäevani"
2.lugu(4p7n) kajastab rumalust Simona ja Pasquino, kes teineteist armastavad, on kuskil aias koos. Pasquino hõõrub hambaid salveilehega ja sureb. Simona võetakse kinni, ja kuna ta tahab kohtunikele näidata, kuidas Pasquino surma sai, hõõrub ka tema salveilehega oma hambaid ja sureb samal viisil. Pamfilo järel jutustas Emilia oma lugu. Noor neiu ei pääsenud kohtu alt, mitte oma meelekindluse ja vooruslikkusega, vaid oma ootamatu surma tõttu. Amor armastab elada kõrgest soost inimeste majades, ei põlga ta siiski ära ka vaeste elamute üle valitsemist; teinekord näitab ta just seal oma võimu, pannes rikkamaidki ennast kartma kui kõige vägevamat valitsejat. Firenzes elas üks oma seisuse kohta väga ilus tütarlaps, keegi vaese mehe tütar nimega Simona. Tal tuli ise oma kätega leiba teenida ja end üleval pidada villaketramisega
» Selle mõttega peas ja silmades ligines ta noorele tüdrukule nii sõjakalt ja galantselt, et see tagasi kohkus. «Mis te minust tahate?» küsis ta. «Kuidas te seda võite veel küsida, jumaldatud Esmeralda?» vastas Gringoire nii kirglikult, et ta ise oma häält kuuldes hämmastus. Mustlasneiu vaatas talle imestades otsa. «Ma ei tea, mis te tahate öelda.» «Kuidas!» vastas Gringoire ikka enam ja enam süttides ja mõeldes, et lõppude lõpuks on ju tegemist ainult Imede Õue «vooruslikkusega». «Kas ma pole sinu oma, mu armas sõbrake? Ja kas sina pole minu oma?» Ning puhtsüdamlikult pani ta käe ümber tütarlapse piha. Mustlastüdruk libises angerjana ta käest. Uhe hüppega oli ta kambri teises nurgas, ta kummardus alla, ajas enese uuesti sirgu, väike puss peos, enne veel kui Gringoire aimatagi oleks võinud, kust ta selle pussi võttis. Ta seisis seal erutatuna ja uhkena, huuled mossis, sõõrmed laiali, põsed punased kui paradiisiõunad, silmades välkuv tuluke
annaabi.ee 
