"voorimehetroskale" - 1 õppematerjal

Inimene vutlaris - täispikk tekst

kuulnud. Ta oli ses suhtes tähelepandav, et ta alati, ka kõige parema ilmaga, väljus kodust kalosside ja vihmavarjuga ning ilmtingimata soojas vateeritud palitus. Ja vihmavari oli tal tupes ja uur seemisnahast kotikeses ja kui ta oma sulenoa välja võttis, et pliiatsit teritada, siis oli seegi vutlaris; ning nägugi näis tal olevat nagu vutlaris, sest ta varjas seda alati ülestõstetud kraega. Ta kandis tumedaid prille ja kampsunit, toppis kõrvad täis puuvilla, ning kui istus voorimehetroskale, siis käskis kummi üles tõsta. Ühe sõnaga, selle inimese juures avaldus pidev ja taltsutamatu püüd ennast koorega ümbritseda, enesele nii öelda vutlari luua, mis oleks teda eraldanud, kaitsenud välismõjude eest. Tõelisus ärritas teda, hirmutas, hoidis pidevas ärevuses, ja võib olla, selleks, et õigustada oma argust, oma vastumeelsust oleviku vastu, ülistas ta ikka minevikku ning seda, mida kunagi polnud. Ja vanad keeled, mida ta õpetas, olid talle sisuliselt