VOOLUVEEKOGUDE ELUSTIKU ERIPÄRA Sirje Vilbaste Zooloogia ja Botaanika Instituudi jõgedebioloogia rühma teadur [email protected] Kava · Mõisted · Hüdrobioloogilise rezhiimi ja elutingimuste erinevused vooluveekogudes ja seisuveekogudes · Planktoni eripära · Bentose eripära · Makrofütobentose e. suurtaimestiku eripära · Kalastiku eripära Hüdrobioloogilise rezhiimi ja elutingimuste erinevused vooluveekogudes ja seisuveekogudes Vooluveekogud Seisuveekogud Vee liikumine Üldine, ühesuunaline, pidev Osaline, mitmesuunaline, aeglane Veetaseme muutumine Kiire, sagedane, ulatuslik Aeglane, harvaesinev, väikese ulatusega Veevahetuse aeg Lühike Pikk Sügavus Madal Sügav
Estuaar ehk lehtersuue on jõe suudmeosa, mis on mere poolt üleujutatud. Äravool on vee kogus, mis teatud ajavahemikus (tavaliselt mõõdetakse aastas kuupkilomeetri kohta) voolab valglalt veekogusse (jõkke, järve, merre). Veelahe on piir vesikondade või jõgikondade vahel. Tavaliselt on veelahkmeks mäeahelikud, mäestike kõrgemad osad või kõrgustikud. Veereziim on vee hulga ja veetaseme ajaline muutumine aasta jooksul vooluveekogudes ja veekogudes, soodes ja põhjaveekihtides. Suurvesi on igal aastal ühel ja samal ajal korduv jõgede ja järvede veetaseme kõrgseis. Selle põhjused on lume kiire sulamine kevadel või suvel jää sulamine mägedes. Arteesia vesi on maa-alune survevesi, mis asub kahe vettpidava kihi vahel. Pinnavee moodustab Maa pinda kattev vesi. Pinnavee hulka kuulub nii soolane kui ka mage, nii tahke kui ka vedel maapinnal olev vesi. Pinnavesi moodustab jõed, järved , mered, liustikud, lumikatte jne.
Ahven on ilus ja ereda värvusega kala. Tema selg on tumeroheline, küljed rohekaskollased, 5–9 tumeda ristvöödiga. Saba- ja pärakuuim ning kõhuuimed on erepunased, rinnauimed kollased. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane. Silmad on oranžid. Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes on ta täiesti tume. Eesti järvedes on ahven koos haugiga kõige levinum kalaliik, samuti elab ahven peaaegu pooltes vooluveekogudes ja kõikjal rannikumeres (arvukamalt Väinameres). Mõnedes metsa- ja soojärvedes on ahven ainuke kalaliik. Ahven moodustab suurtes veekogudes harilikult kaks vormi: rohuahven ehk rooahven, kes elab kalda ääres, ja suur järveahven ehk avaveeahven. Rohuahven kasvab aeglasemalt ja on väiksem. Põhiosa tema toidust moodustavad zooplankton ja putukavastsed. Järveahven kasvab kiiremini ja suuremaks, mitte niivõrd pikemaks kui laiemaks ja paksemaks, mistõttu tundub küürakana
kaudset mõju gaasireziimi ja põhjasetete kujundajana. Kiirevoolulistes lõikudes on vesi küllastunud hapnikuga, vool eemaldab kiiresti ainevahetusjäägid ja kannab uut tahket materjali (nt. orgaaniline tahke aine = pude = detriit), lahustunud orgaanilist ning mineraalseid aineid, kaasaarvatud toitesoolad ehk biogeenid. ·Voolukiirusest sõltuvalt kujunevad erinevad biotoobid. Vee läbivoolukiirusest sõltub planktoni areng vooluveekogudes. Kiiretes jõgedes seda praktiliselt ei tekigi või vähemalt on see tühine. ·Voolukiiruses on vesikondade vahel suured erinevused. Mõõduka kiirusega on vesi Liivi lahe, Saaremaa ja Peipsi-Võrtsjärve vesikonnas. Teistes vesikondades on reeglina vool aeglasem. Väinamere vesikonnas on kõige aeglasemalt voolavad veed (Kasari). ·Jõgede vooluhulgad kujunevad sademete ja aurumise vahest. Eestis sademeid sõltuvalt piirkonnast ca 650- 800 mm. Aurumine on kogu territooriumilt aga
Hüdrosfäär - ehk vesikest Jõgi - Looduslik vooluveekogu, mis voolab kindlas sängis,mis on tema enesepoolt tehtud. Väike veeringe- vee ringkäik Maal, milles osaleb vaid maailammeri ja atmosfäär. suur veeringe- vee ringkäik Maal, milles osalevad maailmameri, õhkkond ja maismaa koos organismidega. veereziim- on vee hulga ja veetaseme ajaline muutumine aasta jooksul vooluveekogudes ja veekogudes, soodes ja põhjaveekihtides. Veereziimi iseloomustamiseks saab kasutada vooluhulga muutumist aasta jooksul. tulvavesi- lühiajaline järks ja juhuslik veetaseme tõus, millele on iseloomulik tekkiv tulvalaine. Tulva puhul alaneb veetase suhteliselt kiiresti.Tulvad tekivad harilikult kas kiire lumesulamise või tugeva vihmasaju järel. suurvesi- ühel ja samal aastaajal korduv jõgede veetaseme kõrgseis (! Sõltub toitumisest )
taimekaitsevahendeid minimaalselt või üldse mitte. Muldade erosioon tuule ja vooluvete põhjustatud mulla ärakanne, mis vähendab oluliselt mullaviljakust, sest kõigepealt kantakse ära mulla pindmised, orgaanilist ainet sisaldavad ja peenemad mineraalosad. Veeringe vee liikumine vedelal, tahkel või gaasilisel kujul Maa sfääride või nende osade vahel. Veereziim - vee hulga ja veetaseme ajaline muutumine aasta jooksul vooluveekogudes ja veekogudes, soodes ja põhjaveekihtides. Metsatüüp - metsatüpoloogias peamiselt kasvukohatingimuste järgi eristatav metsa osa, ühtlasi vastava liigitamise põhiüksusi. Elurikkus e bioloogiline mitmekesisus - ökosüsteemi, bioomi või kogu Maa taksonoomiliste üksuste mitmekesisus. Bioloogiline mitmekesisus hõlmab looduse mitmekesisust kõikidel selle tasanditel geeni, raku, liigi, populatsiooni, ökosüsteemi tasandil
*kalavarude kasutamine ja kaitse *kalakasvatuse arendamine *kalasadamate arendamine. 17.Milliseid kalu kasvatatakse vesiviljeluse aladel? 3p. Forell, lõhe, karpkala, vikerforell !!18.Selgitage mõisted: vesiviljelus-veeloomade ja taimede kasvatud *self-mandrilava;mandrilise maakore osa, mis on maailmamere poolt üle ujutatud *veeringe- vee liikumine vedelal,tahkel või gaasiliselkujul maa sfääride või nende osade vahel *veereziim- on vee hulga ja veetaseme ajaline muutumine vooluveekogudes ja veekogudes *hüdrograaf-graafik,mis näitab vooluhulga,veetaseme või äravoolu muutumise mingi aja jooksul *jõgede äravool-jõgede laudu ära voolava vee hulk *valgla-maa-ala, millelt vesi veekogusse voolab *infiltratsioon-sademe- või pinnavee imbumine pinnasesse või aluspõhjakivimite pooridesse ja pragudesse. *niisutuspõllundus-põllud, mille puhul kasutatakse kunstlikku niisutamist !!19.Missugune on põhjavee a) tähtsus 3p.
Rannabarrid on piklikud positiivsed pinnavormid. Tavaliselt koosnevad nad liivast, aleuriidist ning kruusast. Rannabarrid tekivad sinna, kus lained murduvad. Setete pikiränne- mere või järve madalaveelises osas rannajoonega paralleelselt toimuv setete liikumine. Maasäär (ka säär) on ühe otsaga maismaa külge kinnitunud ning teise otsaga avaveekokku (enamasti merre) ulatuv kitsas ning madal peamiselt liivast ja kruusast koosnevpinnavorm. Tulv on vooluveekogudes (jões ja ojas) esinev ajutine ja aperioodiline kiire veetõus, millele on iseloomulik tekkiv tulvalaine. Tulva puhul alaneb veetase suhteliselt kiiresti. Haudmik-jõe kulutava tegevuse tagajärjel põrkeveeru ette kujunenud jõesängi sügavam osa Koolmekoht on jõe madal osa, kust saab jõge lihtsalt ületada Soot ehk koold ehk jõekoold (argikeeles ka vanajõgi)[1] on jõesängist eraldunud seisuveekogu; endine looge lammil. Tavaliselt muutub ta kinnikasvavaks järvikuks.
joonele ja ninaavad on silmnähtavalt lähemal silmadele kui ninamiku tipule. (I) Säinas (Leuciscus idus) Kasvab 3050 cm pikkuseks. Külgedelt on värvuselt hõbedane, selg mustjasrohekas, valge kõhualusega, osad uimed on punakat värvi. äinas elutseb nõrga vooluga jõgedes ja järvedes, samuti leidub teda riimveelises rannikumeres. (I) Tõugjas (Aspius aspius) Suurus on tavaliselt kuni 80 cm (max 120 cm), kaal kuni 12 kg.Tõugjas elutseb suuremates mageveelistes vooluveekogudes ja järvedes. (I) Roosärg (Scardinius erythrophthalmus) Suurus on tavaliselt 2030 cm (maksimaalselt kuni 50 cm) ja raskus 250300 g (maksimaalselt 23 kg). Keha on suhteliselt kõrge, suu ülaseisune, värvuselt on selg hallikasroheline kuni pruunikasroheline, küljed kuldkollaka läikega, kõhu alune hõbedaselt hele. Uimed on orantsi kuni punaka tooniga. (I) Linask (Tinca tinca)on tavaliselt 2030 cm (maksimaalselt 70 cm), kaal kuni 10 kg. Linaski
Peipsi kaladest on kaitse all kuus liiki. Eesti kalapüügieeskiri ei luba harjust, tõugjat ega säga püüda ühestki veekogust. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.7 Kahepaiksed, roomajad ja imetajad Peipsi suurus on eelduseks siinse loomastiku liigilisele mitmekesisusele ja jaotumisele. Mitmed loomaliigid kes on seotud veekogude ja nende kaldakooslustega (saarmas, kobras, naarits, mink ja ondatra), elavad Peipsi järve kaldavööndis ja sinna suubuvates vooluveekogudes. Kahepaiksed ehk amfiibid on Peipsi rannikualal esindatud üheksa liigiga. Eestis elavatest kahepaiksetest puudub siin vaid kõre ehk juttselg-kärnkonn. Peipsi järves on levinud tähnik- ja harivesilik, muda-, rohekärn-, kärn-, rohu- ja rabakonn, esineb ka järve-, tiigi- ja veekonni. Roomajad on Eestis esindatud viie liigiga, kuid võimalik on ka kuuenda esinemine. Peipsi rannikutel võib neist regulaarselt kohata nelja. Roomajad ei ole otseselt seotud küll järvega,
Alates 1994. aastast pole aga Pärlijõest enam ebapärlikarpe leitud ning ka Koiva jõgikonnas elavad karbid paiknevad Läti Vabariigi territooriumil, seega ainukeseks elupaigaks harilikule ebapärlikarbile Eestis on Pudisoo jõgi. 1.6Elupaik Harilik ebapärlikarp on elupaiga suhtes äärmiselt tundlik organism, eelistades külmaveelisi puhtaid ning elustiku poolest rikkaid vooluveekogusid.Hariliku ebapärlikarbi kõige soodsamateks elupaikadeks vooluveekogudes on peenkivised kärestikud ja kaldaaluseid süvikud. Karpide elupaigaks sobivad huumuse-, raua- ja lubjavaese veega jõgede liivased või kruusased põhjad. Oma elupaikades elab ta põhjaliiva kaevunult, nii et välja jääb vaid peenem ots. Üks olulisemaid nõudlusi on see, et vee temperatuur püsiks alla 14 °C. Veetemperatuuri alates 18 °C peetakse ebapärlikarbile kriitiliseks ning isegi surmavaks. Eriti ohtlikuks võib osutuda liiga kõrge veetemperatuur sigimisperioodi alguses
Pankrannaks nim. vastavat rannalõiku. Kulutusrandadele on iseloomulik rannajonne sirgemaks muutumine ehk õgvenemine . Laugrannikud- ülekaalus on lainete kuhjav tegevus. Lauge rannanõlvaga aladel ulatub lainetusest tingitud veeosakeste liikumine veekogu põhjani juba kaugel rannajoonest. Rannavallid- on rannajoonega paralleelselt kujunenud settevallid. Rannabarrid - kuhjunud veealused vallid. Veereziim on vee hulga ja veetaseme ajaline muutumine aasta jooksul vooluveekogudes ja veekogudes, soodes ja põhjaveekihtides. Üleujutuse põhjused: Mererannikutel on üleujutused tingitud merevee ootamatust õhust, mille põhjuseks on vee kuhjumine rannikule tugevate ühesuunaliste tuulte mõjul. Üleujutused on põhjustatud ka iga aastaste lume ja jää sulamistest ning mussoonvihmadest (nt: Gangeses ja Himaalajas). Veetõusupõhjused võivad olla erinevad (intensiivsed vihmad, kiire lume sulamine), kuid peaosa on langu vähenemisel jõe kesk-ja alamjooksul. Langu
Teadaolevalt suurim pärl leiti Filipiinidel aastal 1934, seda tuntakse Lao Tzu pärli nime all. Tegemist oli siiski ilma pärlmutterläiketa hiidkarbi derivaadiga. Selliste molluskite pärlid, kelle sisepinnal puudub pärlmutterläige, meenutavad pigem portselankerasid kui pärle, sest nende pind on piimjalt tuhm. 8 Sobivad elutingimused Temperatuur ja pH Ebapärlikarp elab külmaveelistes puhastes, elustiku poolest rikastes vooluveekogudes. Vee pH peab olema vahemikus 67. Loomake kaevub põhjaliiva, nii et välja jääb vaid karbi peenem ots. Vee temperatuur peab püsima allpool 14 °C; juba 18 °C peetakse ebapärlikarbile kriitiliseks. Eriti ohtlik on see sigimisperioodi algul: soojas vees jääb glohhiidide eluiga lühikeseks, nad surevad enne, kui jõuavad kinnituda vaheperemehe lõpustele. Soe vesi on ka hapnikuvaesem, pealegi on soojas glohhiidide ainevahetus kiirem, mis
toime tõttu on atmosfääri keskmisest suurem osooni kontsentratsioon. Happesademed- happelise reaktsiooniga sademed, mis tekivad atmosfääri saastamise tagajärjel õhku paiskunud gaasiliste väävel- ja lämmastikoksiidide lahustumisel veepiisakestes. Sudu- õhusaaste, mis on kokku pandud sõnadest 'suits' ja 'udu'. Hüdrosfäär Veereziim- vee hulga ja veetaseme ajaline muutumine (tavaliselt aasta jooksul) vooluveekogudes ja veekogudes, soodes ja põhjaveekihtides. Maailmameri- katkematu kihina 70,8% Maa pinda kattev hüdrosfääri osa. Maailmamere hulka ei kuulu järved. Näiteks Kaspia meri, hoolimata nimest, ei ole maailmamere osa. Küll on aga maailmamere osaks riimveeline Läänemeri. Merepinda mõjutavad lained, hoovused, looded jne. Maailmamerd jaotatakse kokkuleppeliselt neljaks (harvem viieks) ookeaniks. Kindlalt on
aastat. Alahuulest moodustunud püünismask. Paarumine ainulaadne Isastel tagakeha II lüli alaküljel lisasuguorgan, kuhu viiakse sperma enne paarumist; paarumisel haarab isane emase kaelast v peast; emane kõverdab oma tagakeha isase lisasuguorganite juurde ja võtab sperma vastu. 7. O. Plecoptera – kevikulised Eestis 20 (30) liiki MORFOLOOGIA 3.5 – 40 mm Keha dorsoventraalselt lamendunud; õhukesed kehakatted; tagakehal 1 paar urujätkeid. ELUVIIS/KOHT vastsed vee-elulised vooluveekogudes, kestuvad 20-30x; valmikud ei toitu. Vastsed kehakujult sarnased valmikutega; on röövtoidulised (sääskede, kihulaste ühepäevikuliste vastsed); hingamine läbi kehapinna 8. O. Saltatoria (Orthoptera) – sihktiivalised Eestis 39 liiki MORFOLOOGIA 2 – 200 mm Haukamissuised hüpognaatsed; keha pikenenud ja külgedelt kokku surutud; 2 paari tiibu; III jalgadepaar – hüppejalad; isastel 2 urujätket, emastel mõõgakujuline muneti. ELUVIIS/KOHT
Turb, rünt ja viidikas võivad elada ka veidi jahedamas vees, alates 15° - 16°C. 1) Liigid, kes elavad ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: hink, roosärg, tippviidikas, teib, harjus ning erandlikult ka latikas, säinas, rünt, koger ja kiisk. 2) Liigid, kes eelistavad keskmisi jõgesid, kuid võivad elada ka väiksemates jõgedes-ojades: särg, turb, viidikas, võldas, tõenäoliselt ka ojasilm. 3) Liigid, kes elutsevad nii suurtes kui väikestes vooluveekogudes ja kelle levikut vooluhulk ei piira: haug, lepamaim, trulling, luts, luukarits, ahven ja jõeforell. Kõik peale jõeforelli võivad elutseda ka jõgedes ja ojades, mis kuivadel suvedel lompideks kuivavad. Kiirevooluliste jõgede kaladel on kere ristlõikes tihti ümaram kui väheliikuvate vete elanikel (nt kui võrrelda forelli ja särge). Rohukonn eelistab elada vee ääres. Veekonn ja järvekonn elavad aga ka suurtes, sügavates ning kiirevoolulistes jõgedes
alates 15-16 kraadi. Minimaalse suvise vooluhulga järgi jagatakse vooluvete kalu järgnevalt: Liigid, kes elavad ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: hink, roosärg, tippviidikas, teib, harjus ning erandlikult ka latikas, säinas, rünt, koger ja kiisk. Liigid, kes eelistavad keskmisi jõgesid, kuid võivad elada ka väiksemates jõgedes-ojades: särg, turb, viidikas, võldas, ka ojasilm. Liigid, kes elutsevad nii suurtes kui väikestes vooluveekogudes ja kelle levikut vooluhulk ei piira: haug, lepamaim, trulling, luts, luukarits, ahven, jõeforell. Kõik, peale jõeforelli võivad elutseda ka jõgedes ja ojades, mis kuivadel suvedel lompideks kuivavad. Kiirevooluliste jõgede kaladel on kere ristlõikes tihti ümaram, kui väheliikuvate vete elanikel (nt kui võrrelda forelli ja särge). IX. Antropogeensed kooslused Põllumajandusalad ja põllumajanduslikud kultuurtaimed.
Pikiprofiil kujuneb aegade jooksul ala geoloogilise ehituse, voolu kiiruse, kliima, tektoonika ja taimkatte koosmõjul. Eesti suurima langusega jõgi on Piusa 207,9m ja väiksemaga on Emajõgi 3,6m. Jõe elustikule avaldub veevool otsest mõju mehhaanilise survena. Kiiretes lõikudes on vesi küllastunud hapnikuga, vool eemaldab kiirelt ainevahetusjäägid ja kannab uut tahket materjali, lahustunud org. ja min. aineid. Voolukiirusest sõltub planktoni areng vooluveekogudes. Kiiretes jõgedes seda peaaegu üldese ei tekigi. Voolu kiiruses on vesikondadevahel suured erinevused. Jõgede vooluhulgad kujunevad sademete ja aurustumise vahest. Jõgede toitelisus määratakse peam. kolme näitaja alusel: N, P, ja lahustunud org. aine. 3.Siseveekogude kalavarud Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug
Luudeta, soomusteta, usja kehaga. Suu iminapana. Sarvhambad. Kummalgi pool seitse lõpuspilu. Toitub meres kaladest, Lahksooline. Kudemisrändel jõgedesse ei toitu; sureb pärast kudemist. Vastne elab põhjasettes; suu ümber väädikud ja ülahuul. Sööb detriiti ja pisioleseid, filtreerides nagu süstikkala N: jaapani jõesilm, ojasilm - Pärast moonet on väiksem kui enne, ei toitu enam, sureb pärast kudemist. Vahel saab suguküpseks juba vastsena. Tavaline paljudes Eesti vooluveekogudes ja pihklased usjad, luudeta ja soomusteta, toituvad elus või surnud kaladest, kasutades suuiminappa ja sarvhambaid. Väike rühm mereloomi.suu ja paaritu ninasõõrme ümber poised. Ninasõõre neeluga ühenduses. Lõpuspilusid 1-15 paari. Kõhu all kaks rida limanäärmete avasid. Luid pole; on seljakeelik. Neli südant. Sarnasus silmudega võib olla konvergentne, sest mõlemad söövad kalu. Pihklased peituvad enamasti põhjasettes, võivad ka põhjaloomi süüa.Lahksoolised, koevad meres
Minimaalse suvise vooluhulga järgi jagatakse vooluvete kalu järgnevalt: Liigid, kes elavad ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: hink, roosärg, tippviidikas, teib, harjus ning erandlikult ka latikas, säinas, rünt, koger ja kiisk. Liigid, kes eelistavad keskmisi jõgesid, kuid võivad elada ka väiksemates jõgedes-ojades: särg, turb, viidikas, võldas, ka ojasilm. Liigid, kes elutsevad nii suurtes kui väikestes vooluveekogudes ja kelle levikut vooluhulk ei piira: haug, lepamaim, trulling, luts, luukarits, ahven, jõeforell. Kõik, peale jõeforelli võivad elutseda ka jõgedes ja ojades, mis kuivadel suvedel lompideks kuivavad. Kiirevooluliste jõgede kaladel on kere ristlõikes tihti ümaram, kui väheliikuvate vete elanikel (nt kui võrrelda forelli ja särge). Kahepaiksed Rohukonn eelistab elada vee ääres. Veekonn ja järvekonn elavad aga suurtes ja sügavates ning kiirevoolulistes jõgedes
annaabi.ee 
