Musta pori näkku
kahetse, et ka selle ära nägin. Kui raamat oli kaasahaarav ning tempot kruviv rokihitt, siis
lavalaudadel oli näha ähmast mälestust rokist.
Viimane stseen, mis oleks pidanud just selgust tooma, et miks Mihkel Raud on see, kes
ta on ja kuhu ta jõudnud on, oli kuidagi eraldi seisev ja arusaamatu. Eesmärk kõik tervikuks
siduda jäi täitmata.
Naerda ning nalja sai muidugi etenduses palju, sest näitlejad kahtlemata parodeerida
oskasid. Minu lemmikud olid Hardi Volmeriks kehastunud Ott Sepp ja Eno Rauda mängiv
Riho Kütsar, sest nad olid väga tõetruud ja ka humoorikad.
Kokkuvõttes oli etendus hea, kuid ka mõningate puudujääkidega.
annaabi.ee 
