Einheitspartei Deutschlands (SED) trat sie jedoch nicht bei. Im Jahr 1986 promovierte Merkel zum Doktor der Naturwissenschaften. Das Thema ihrer Dissertation war die Berechnung von Geschwindigkeitskonstanten von Reaktionen einfacher Kohlenwasserstoffe. Angela Merkels politische Karriere begann im Jahre 1990 mit dem Eintritt in die Partei "Demokratischer Aufbruch" (DA). Im Februar 1990 wird Merkel Pressesprecherin der Partei. Für die anstehende Wahl der Volkskammer, dem Parlament der damals noch existierenden DDR, im März gründen DA, "Deutsche Soziale Union" (DSU) und Christlich Demokratische Union (CDU) der DDR das Bündnis "Allianz für Deutschland". In der ersten freien Volkskammerwahl seit Entstehung der DDR wird die CDU die stärkste Partei. Das Amt der stellvertretenden Regierungssprecherin in der Koalitionsregierung übernimmt Merkel am 18.03.1990. Angela Merkel trat im August 1990 in die CDU der DDR ein, die sich am 2. Oktober mit der
ja julgeolekuorganite hooneid. SDV hättasattunud juhtkond pöördus okupatsioonivõimude poole. Ida- Berliinis ja teistes linnades sõitsid tänavatele Nõukogude tankid. Surma sai ligi kolmsada inimest, vangistati tuhandeid. See oli esimene massiväljaastumine Ida- Euroopa sotsialismimaades Moskva surve vastu. Järgnesid Ungari (1956), Tsehhoslovakkia(1968), Poola... Sisepoliitika SDV kõrgeim riigivõimuorgan oli Rahvakoda (Volkskammer). Rahvakoda valis Riiginõukogu, mis täidab Rahvakoja otsuseid ning esindas riiki rahvusvahelis-õiguslikes suhetes. Nõukogu eesotsas oli Ulbricht, kellest lähtusid kõik otsused ja keda omakorda käsutas Moskva. Sotsialistliku liikumise peaeesmärk oli riigi kodanike kaasamine sotsialismi ehitamisele ja neis sotsialistlikku teadlikkuse kasvatamine. Vormiliselt kehtis SDV-s samuti mitmeparteisüsteem nagu Lääne- Saksamaalgi.
partei ja SPD Ida-Saksamaa haru ühinemisel (see ei olnud väidetavalt päris vabatahtlik). SED deklareeris end marksistliku-leninistliku parteina, ehk siis NLKP liitlase ja mõttekaaslasena. Partei juhtis riiki, kõik teised riigivõimuorganid olid partei poolt määratavad. Ida-Saksamaal ei olnud puhast üheparteisüsteemi, formaalselt oli parteisid päris palju, aga nad kõik olid SEDi poolt kontrollitud Rahvusrinde liikmed. Nii oli Ida-Saksamaal olemas ka oma CDU. Ida-Saksa parlament (Volkskammer) valiti Rahvusrinde kandidaatidest ja pidi olema siis seadusandlik võim. Reaalselt, nagu mujalgi sotsialismibloki riikides, oli parlamendil õigusi vaid nii palju kui valitsev partei neid andis. Valitsust nimetati Ministrite Nõukoguks (Ministerrat), selle eesotsas oli Ministrite Nõukogu esimees. Riigipeaks oli algul president, alates 1960. aastast aga Riiginõukogu esimees. Salapolitsei (Ministerium für Staatssicherheit = Stasi) oli Ida-Saksamaal väga mõjuvõimas
annaabi.ee 
