Soome folklore: kansanrunous henkinen kansanperinne Mõiste kansanrunous ja folklore mõisted kattuvad, kuid kasutatakse enam mõistet folklore. Folkloor on vaimne (suuline) rahvakultuur, üldiselt ja eriti suuline pärimus (Perinnetieteen terminologia 2001). Folkloor on rahvakultuuri osa, milles on ühendatud teadmised, kunstid ja kogemused (s.t vaimne kultuur) (Vt Leea Virtanen. Suomalainen kansanperinne, 1988). Saksa Folklore: Volksdichtung Rahvaluule - Volksdichtung - vaimne (sõnaline) pärimus; tänapäeval kasutatakse enam mõisteid: Folklore, Volksüberlieferung (rahvapärimus), Traditon; või hoopis vastava pärimusvaldkonna nimetusi (Volkslied, Volkserzählung) (Vt Enzyklopädie des Märchens, B. 4). Vene folklor: narodnaja poezia narodnaja/ustnaja slovesnost 1910-20ndail eriti termin ustnaja slovesnost. 20. sajandil domineeriv termin folklor, mis on eesti folkloorist kitsam mõiste,
Saksakeelses teadusuurimises kujunes välja kaks mõistet: 1) Volkskunde Euroopa etnoloogia 2) Völkerkunde etnoloogia väljaspool Euroopat. Soomes kujunes samuti välja kaks mõistet: folklore ja kansanrunos, mis sisuliselt kattusid. Folkloor tähistab Soomes eelkõige suulist pärimust, milles on ühendatud rahva kogemused, kunstid ja teadmised (vaimne kultuur). Samas etnoloogia tähistab nii vaimset kui ainelist pärimust. Saksamaal tähistab folkloori samuti kaks mõistet: Volksdichtung ehk Folklore, mis mõlemad tähendavad vaimset kultuuri. Vene folklor , ,,narodnaja poesia" , ,,narodnaja slovesnost"pole nii laiatähenduslikud kui Eesti folkloor, hõlmates sõnaloomingut, tantsu, mänge, rahvadraamat ja muusikat. Mõiste ,,folklore" võttis kasutusele Inglise teadlane W. J. Thoms 1846. aastal ja tähistas sellega lihtrahva pärimuslikku kultuuri (kogemusi ja teadmisi). 3
annaabi.ee 
