sõjaretkest, hoolitse rohkem riigi käekäigu ja kuninganna eest. Seepärast ei tulnud kõne allagi ooperi esitamine peatselt pärast Mary II surma (1694). Purcell tundis väga hästi itaalia ja prantsuse oopereid. Iseäranis oli just prantsuse muusika kuningakojas kõrgelt hinnatud. "Dido ja Aeneas" läheneb oma ülesehituselt Lully muusikalisele tragöödiale, prantsuse eeskuju on tunda ka avamängus ja tantsulistes koorides. Itaalia ooperistiil on mõjutanud vokaalpartiide meloodiakujundust. Ka Dido lamento (kaebus) III vaatuses osutab itaalia ooperile: alates Monteverdi ülimalt populaarsest Ariadne kaebusest (1608) sai kangelanna lamento-aaria Itaalias peaaegu kohustuslikuks. Dido lamento põhineb kromaatiliselt laskuva bassimotiivi kordumisel ja tähistab ühtlasi ooperi kulminatsiooni, Dido surmastseeni. Hoolimata mainitud mõjutustest on ikkagi tegemist stiiliühtse ooperiga. Imekspandav, kuidas Purcell paneb retsitatiivides kõlama inglise keele, kui
Algul Verdi seda vahel tõesti tegi, hiljem aga mitte kunagi. Polnud talle meeltmööda ka need kuulsad vokalistid, kes oma kõlavaid nimesid rõhutades ainuüksi omaenda maitsel põhinevaid rollitõlgitsusi peale surusid, muusikat omapoolsete lisanditega "rikastada" või teostest olematut avastada püüdsid. Ja nii eelistaski Verdi vokaalselt vähem meisterlikke, ent mänguliselt võimekamaid ning tema kunstitaotlusi õigesti mõistvaid lauljaid. Absurdne seisukoht Verdi vokaalpartiide traumeerivast toimest häälele oli tollal küllaltki levinud ning leidus neidki, kes heliloojat "Rigolettost" ja "Trubaduurist" alates bel canto hauakaevajaks tituleerisid! Et väljendusrikas ja dünaamiline, itaalia rahva hingest võrsunud meloodia alati kindlale mõttele allus, jäi mõnelegi kriitikule ja lauljale lõpuni mõistmata. Kuid see oli vaid osaliselt nii. Juba Verdi kaasajal leidsid tema ooperid võrratuid interpreete, kellele
annaabi.ee 
