hääliku puhul. Tap ehk klopsuhäälik ja flap ehk puutehäälik Tapi puhul keel puudutab kergelt suulage. Flapi puhul toimub liikuv suulae puudutus. Poolvokaal Õhu väljapääs suhteliselt vaba. Sarnanevad pigem vokaalidega. Hääldatakse eri kohtades. Nende hääldamisel ei teki olulist ahtust õhuvoolu ette. Õhk pääseb laiast ruumist liikuma. Muude konsonantidega koos esinedes võivad sarnaneda pigem konsonantidele, kuigi üldjoontes vokaalisarnased. FONATSIOON - ehk mida teevad häälekurrud? Helitud konsonandid – häälekurrud ei võngu (lehel 1. tabeli paarishäälikute puhul vasakpoolsed), häälepilu on kas täiesti avatud või suletakse see osaliselt, nagu h hääldamisel, või täiesti sulguda, mispuhul on tegu kõrisulghäälikutega. Helilised konsonandid – häälekurrud võnguvad, mis tagab helilisuse (lehe paarishäälikutel parempoolsed).
nimetada ka spirantideks. Nasaalkonsonantide ehk ninahäälikute iseloomulikuks tunnuseks on see, et õhuvool väljub ka nina kaudu. Liikvidad ehk sulahäälikud (l,r) meenutavad vokaale selles suhtes, et nad on põhiolemusliselt helilised, kuid nende puhul ei kulge õhuvool siiski mitte vokaalide kombel vabalt piki suuõõne keskkulglat, vaid see suunatakse külgedele, nii moodutub lateraal ehk külghäälik l, või siis hakitakse seda, nagu tremulandi ehk värihääliku r puhul. Veel rohkem vokaalisarnased on poolvokaalideks nimetatavad konsonandid (w, j, ka eesti keele v). 13. Mis on fonotaktika? Termin fonotaktika tähendab häälikute ühendamist. Üheski keeles ei saa foneeme suvaliselt üksteise otsa lükkida, vaid ühendamist reguleerib kõikjal hulk fonotaktilisi piiranguid. Fonotaktilised reeglid kehtivad alati mingi konkreetse keele puhul. Fonotaktilises analüüsis on põhiüksuseks segmentaalfoneem- kas konsonant või vokaal
annaabi.ee 
