EESTI KEELE REEGLID 6. KLASS 1. Hlikud jagunevad tishlikuteks ehk vokaalideks ja kaashlikuteks ehk konsonantideks. Hlikud jagunevad veel helilisteks (a, e, i, o, u, , , , , j, l, m, n, r, v) ja helituteks (k, p, t, g, b, d, f, h, s, , z, ). 2. Silbitamise reeglid. 1) ksik kaashlik tishlikute vahel kuulub jrgmisse silpi. 2) Kui krvuti on mitu kaashlikut, siis kuulub ainult viimane neist jrgmisse silpi. 3) Kui krvuti on kolm tishlikut, siis kuulub ainult viimane neist jrgmisse silpi. 4) Liitsnas silbitatakse iga sna eraldi. 3. Poolitamise reeglid.
Keeletüpoloogia-keeleteaduse haru, mis tegeleb maailma keelte ühisjoonte kirjeldamise ja süstematiseerimisega. Eesti keel on SVO keel, sest sõnade järjekord lauses on alus(subject), öeldis(verb), sihitis(object). Universaal-tunnusjoon. Üle 2000-de avastatud keeleuniversaali moodustavad inimkeelte tuuma. Neid on otsitud kaua, kuid suur osa omadustest on veel avastamata. Häälikud jagunevad vokaalideks(täishäälikuteks) ja konsonantideks(kaashäälikutest). Keele prosoodilised vahendid võimaldavad häälikujärjendeid erineval viisil hääldada. Vahendid on intonatsioon, rõhk, toonid, väited. Flektiivne keel- sõnavorme saadakse tüve kuju muutmisel (eesti, vene, inglise) vesi-vee-vett Isoleeriv keel- sõnad on sama kujuga, tunnuseid ei liitu, sõnadevahelisi suhteid väljendatakse sõnajärje ja abisõnadega (inglise, hiina)
Konsonandid erinevad üksteisest artikulatoorselt nii moodustuskoha kui moodustusviisi poolest. Akustilises mõttes iseloomustab konsonante nende helilisuse määr. Vokaalid. Vastavalt keele asendile hääldamisel jagunevad eesti keele vokaalfoneemid: a. eesvokaalideks (/i, e, ä, ö, ü/) ning tagavokaalideks (/u, o, a/); /õ/ on tagavokaalidest tublisti eespoolsem; b. kõrgeteks (/i, ü, u/), keskkõrgeteks (/e, ö, õ, o/) ning madalateks (/ä, a/) vokaalideks. eesvokaalid tagavokaalid kõrged vokaalid iü u keskkõrged vokaalid e ö õ o madalad vokaalid ä a Diftongid. Kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi, nimetatakse diftongiks. Diftongi esikomponendiks võib olla mis tahes vokaal, nt sai, pea, kiunuma, koer, kuiv, sõel, käima, köis, süit, järelkomponendiks i, e, a, o, u, nt lai, soe, vead, teod, au. Konsonandid
Kui foneetikas toimub eeskätt akustiline ja füsioloogiline häälikute uurimine, siis fonoloogias on olulisem kõne ja keele sisu seisukohast häälikusüsteemi toimimine. Neid teadusharusid kasutatakse tänapäeval arvutites pimedatele ettelugemiseks. Nimelt on programmid, kuhu teksti trükkides loevad nad selle ette, mistahes keeles. Samuti on neid vaja, et keele eripäradest aru saada. 8) Eesti keele häälikuline jagunemine. Häälikuliselt jaguneb eesti keel vokaalideks ning konsonantiteks. 9) Kuhu langes eesti keeles rõhk? Miks on sõnas üldse rõhku vaja? Eesti keeles langeb rõhk alati esimesele silbile. Rõhku on vaja selleks, et sõnu eristada, kuna teatud silpide erineva rütmi ning rõhuga ütlemisel muutub ka sõna tähendus. 10) Sõnaliigid. Eestikeeles on muutuvad(käändsõnad ja pöördsõnad) ning muutumatud (sidesõnad, kaassõnad, määrsõnad, hüüdsõnad)
Tekkisid uued usulahud, leidis aset sünkretism (religioonide segunemine), müsteeriumide tähtsus tõusis; inimesi õpetati surmast pääsema. Leidis aset Isise, Istari, Dionysose jt. jumalate kultus. Kreeka tähestik alfabeet VII sajandil eKr kujunes, Foiniika tähestiku põhjal. Koosnes ainult kaashäälikuid tähistatavest märkidest, kuid kreeka keele kirjutamine ilma vokaalideta olnuks mõeldamatu. Seetõttu muutsid kreeklased osa foiniikia kaashäälikumärke vokaalideks, mõeldes mõne puuduva hääliku jaoks ka ise märgid välja. Ühtlustumisel tekkis 24 märgist koosnev klassikaline kreeka alfabeet. Klassikalisel perioodil peeti Ateenas kirja elemntaarset tundmist kodanike puhul üsna esesestmõistetavaks. Vana-Kreeka linnriigid - lk 102-105 konspekt Ateena Sparta Kodanikud Spartiaadid Metoigid e. Mittekodanikud Perioigid
NT kama, kana, kala Mis on transkriptsioon? Transkriptsioon on häälikute ja teiste tähtsate foneetiliste tunnuste märkimine. NT rahvusvaheline foneetika tähestik IPA. Võib olla ligikaudne või täpne, sõltub eesmärgist. Täpses transkriptsioonis kasutatakse lisamärke. Kui palju erinevaid häälikuid maailma keeltes leidub? Kõige rohkem vokaale on saksa keeles 14, konsonante on keeltes 6-122. Mis on häälikute jaotuse aluseks? Häälikute jaotamine vokaalideks ja konsonantideks põhineb sellel, et vokaalid saavad esineda üksi, konsonandid üldiselt mitte. Mis kirjeldab moodustusviisi ja moodustuskohta? Moodustusviisi puhul on oluline, mis ja kuidas toimub kopsudest nina või suu kaudu tuleva õhuga ja kuidas keele ja huulte asend kujundab tekkivat heli. Moodustuskoha puhul tuleb jälgida, millises kõnetrakti osas häälik moodustatakse. Mis on koartikulatsioon? Koartikulatsioon ehk kaasahääldus on ühe hääliku mõju teise, lähedal asuva
Häälikuõpetus. Häälik on keele kui suhtlemisvahendi kõige väiksem osa. Hääliku märk kirjas on täht ehk aabe. Tähed nende traditsioonilises järjestuses moodustavad tähestiku ehk alfabeedi ehk aapestiku. Eesti tähestikus koos võõrtähtedega on 32 tähte. 1. Eesti tähestik (koos võõrtähtedega) - 32 tähte. ABCDEFGHIJKLMNOPQRSSZZTUVWÕÄÖÜXY Häälikud jagunevad vokaalideks ehk täishäälikuteks ja konsonantideks ehk kaashäälikuteks. 2. Vokaalid ehk täishäälikud - 9 häälikut. AEIOUÕÄÖÜ 3. Konsonandid ehk kaashäälikud - 18 häälikut. BDFGHJKLMNPRSSZZTV 4. Helilised häälikud - 15 häälikut. 9 vokaali - A E I O U Õ Ä Ö Ü ning 6 konsonanti - J L M N R V 5. Helitud häälikud - 12 häälikut. GBDKPTSHFSZZ 6. Sulghäälikud - 6 häälikut. GBDKPT 7. Võõrtähed - 9 tähte. CFQSZZWXY 8
sajandi keskpaiku eKr kasutasid kiri. kreeklased juba tähestikku, ja võib arvata, et see võeti kasutusele vähemalt pool sajandit varem. Seejuures ei kopeerinud kreeklased foiniikia tähestikku mehaaniliselt, vaid muutsid 22 konsonantmärgist osa vokaalideks ja lisasid omalt poolt veel mõned tähed. Kiri lõi eeldused mitmesuguseks vaimseks Oskus foiniikia tähestikku enda tarbeks täiendada. tegevuseks. Kirjaga kaasnes kõrgkultuur ka selle 7. sajand eKr sai alguse monumentaalskulptuur kitsamas tähenduses arenesid usulised (Egiptuse eeskuju kuros, kore). 776. eKr tõekspidamised, kirjandus ja teater. olümpiamängud. 2
kaovad tüvest. Näide: lammas (N) lamba (T), küüs (T) küüne (N). Vältevaheldusliku sõnade tugevaastme tüvi on kolmes vältes ja nõrk on teises vältes. Näide: kapp (T) kapi (N). Vokaalivaheldus on tähenduselt teisel kohal eesti keele tüvevahelduseks. Vokaalivahelduse puhul muud.-se sõnatüve vokaali mitmuse osastav ja võrdlusastmete moodustamiseks. Sõnatüve vokaalideks nimetataks vokaale, millega lõppeb ainsuse omastava käändevorm. Mitmuse osastava lühivorm: TULEB TIBE PENI JA URISEB. Ainsuse osastav Lindu Kassi Lille 12 Mitmuse osastav Linde Kasse Lilli e, kui kahe silbilised a-ga lõppevad sõnad. Näide: uba ube, tuba tube. kass kõrtsis ei käi, siis tulen u (kui on tüve alguses). Näide: marja marju,
Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises opositsioonis, st nad on eri foneemid. Vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused on distinktiivsed ehk (sõna) tähendusi eristavad. Distinktiivtunnus : [+/- ümarvokaal] kiir
· Venelaste abi oli omakasupüüdlik · Pikaajaline sõda kurnas majanduslikult ja lõpuks tuli puudu elavjõust · Polnud riiki ja sidemed maakondade vahel olid nõrgad · Lähemate naaberrahvastega ei tehtud koostööd PILET 17 ,,Oleme vanakreeka kultuuri pärijad" Alfabeet. Kangelaseepika. Teater. Ajalookirjutuse algus. Alfabeet- kujunes ~800 eKr foiniikia tähestiku põhjal. 24-täheline osad tähemärgid muudeti vokaalideks. Võimaldas üles kirjutada seadusi, kangelaseepikat jms. Kirjaoskus ulatus ka lihtrahvani, mitte ei olnud ainult aristokraatide privileeg. Kangelaseepika- Homerose kangelaseeposed (~700 eKr) ,,Ilias" ja ,,Odüsseia" Aitasid tugevdada rahvusliku ühtsust. Teatrietendus- draama- kasvas välja Dionysosele pühendatud koorilauludest, esialgu oli näidend koori ja ühe näitleja vaheline dialoog. Etendused toimusid teatris, mille keskmeks oli
kahest esimesest tähest: alfa, beeta). See kujundati foiniikia tähestiku põhjal. Foiniikia tähestik koosnes teadupoolest 22 kaashäälikut tähistavast märgist, millele tuli vokaalid lugemisel ise juurde mõelda. Semiidi keeles oli see võimalik, sest täishäälikud ei määranud sõna tähendust vaid üksnes tema grammatilise vormi. Kreeka keele kirjutamine ilma vokaalideta olnuks aga mõeldamatu. Seetõttu muutsid kreeklased osa foiniiklaste kaashäälikumärke vokaalideks, mõeldes mõnede puudu jäävte häälikute jaoks ka ise märgid välja. Nii tekkis esialgu mitu teineteisest pisut erinevat kohalikku tähestikuvarianti ja nende ühtlustumisel 24 märgist koosnev klassikaline kreeka alfabeet. See leidis peagi küllalt laialdast kasutamist. Hakati üles kirjutama kangelaseepikat ja võimalikuks sai ka linnriikide seaduste üleskirjutamine. Kirjaoskusest ei saanud Kreekas kunagi ühiskonna mõne grupi näiteks preestrite eelisoskust
kahest esimesest tähest: alfa, beeta). See kujundati foiniikia tähestiku põhjal. Foiniikia tähestik koosnes teadupoolest 22 kaashäälikut tähistavast märgist, millele tuli vokaalid lugemisel ise juurde mõelda. Semiidi keeles oli see võimalik, sest täishäälikud ei määranud sõna tähendust vaid üksnes tema grammatilise vormi. Kreeka keele kirjutamine ilma vokaalideta olnuks aga mõeldamatu. Seetõttu muutsid kreeklased osa foiniiklaste kaashäälikumärke vokaalideks, mõeldes mõnede puudu jäävte häälikute jaoks ka ise märgid välja. Nii tekkis esialgu mitu teineteisest pisut erinevat kohalikku tähestikuvarianti ja nende ühtlustumisel 24 märgist koosnev klassikaline kreeka alfabeet. See leidis peagi küllalt laialdast kasutamist. Hakati üles kirjutama kangelaseepikat ja võimalikuks sai ka linnriikide seaduste üleskirjutamine. Kirjaoskusest ei saanud Kreekas kunagi ühiskonna mõne grupi näiteks preestrite eelisoskust
olid suht uustulnukad, see omakorda tähendas seda et kreekalsed hakkasid omaks võtma foniikia idamaade kultuuri 7-8 saj . Ida -kultuuri mõjude esimene märk on see et võeti omaks Foniikia tähestik, millal toimus seda me ei tea 8 saj keskpaigaks oli see juba toimunud. Kujunes alfabeet, ülevõtmine oli loominguline, foniiklastel oli 22 täht konsonandit, tähetede nimedki jäeti samaks, küll muudeti teatud märkide hääldust konsonandid said vokaalideks.. lisati veel märke juurde ka , see oli revolutsiooniline ülevõtt kujundati teada olevalt esimene tähestik mis lubas vokaalide ja konsonantide erinevust.Tõenäoliselt toimus ühes kohas. Õige varsti olid kujunenud erinevad kohalikud kreeka tähestikud, väikeste variatsioonidega. Kasutati esimesena valdavalt eseme omaniku ja funktsiooni märgid, sageli mina vormis kirjutatud (Olen annetatud apollonile) paljud on
Tihe kokkupuude nende rahvaste vahel oli seega vältimatu ja kreeklased langesid foiniiklaste vahendusel ida kultuuri tugeva mõju alla. Varaseim märk sellest mõjust on foiniikia tähestiku ülevõtmine. Selle aeg on vaieldav. Kuid kindel on, et 8. sajandi keskpaiku kreeklased juba kasutasid tähestikku, ja võib arvata, et see võeti kasutusele vähemalt pool sajandit varem. Seejuures ei koopeerinud kreeklased foiniikia tähestikku mehaaniliselt, vaid muutsid 22 konsonantmärgist osa vokaalideks ja lisasid omalt poolt veel mõned tähed (mõne sajandi jooksul välja kujunenud klassikaline kreeka tähestik koosneb 24 tähest). Tulemuseks oli teadaolevalt esimene peaaegu täiesti foneetiline kiri inimkonna ajaloos selline, mis võimaldas üles kirjutada enamvähem kõik kõnes ette tulevad häälikud. Suhteliselt lihtsalt õpitava alfabeedi (nimetus tuleb kahe esimese tähe "alfa" ja "beeta" järgi) tundmine levis
Retseptiivse ja ekspressiivse keele eristamine tähendab ühtlasi keeleoskuse (verbal comprehension) ja keelekasutuse (verbal fluency) eristamist. Keeleoskus on suutlikkus suulisest ja kirjalikust kõnest aru saada. Kitsamalt tähendab see suulise ja kirjaliku keele tuvastusvõimet. Keelekasutus on võime ise teistele mõistetavat suulist ja kirjalikku keelt tekitada. Keele algühikuiks on foneemid, mis jagunevad täis- ja kaashäälikuiks (vokaalideks ja konsonantideks). Foneemide detailse uurimisega tegeleb foneetika, milles eristatakse artikulaarset (häälduslikku), akustilist (helilist) ja auditiivset (kuulmise) aspekti. Foneetilises mõttes on suulise keele ehk kõne aktid 9-st faasist koosnevad: Rääkija Kuulaja Mõte Mõte
annaabi.ee 
