neid on fonol.-lt käsitletud ka sama foneemi nõrga ja tugeva allofoonina, mille vastu räägib minimaalpaaride olemasolu: varss-farss. - Palataliseeritud foneemidel /, , , / puuduvad kirjas neile vastavad tähed. Seda, et tegemist on foneemidega, näitavad minimaalpaarid: kott-kot, palk-pak jt. Palataliseeritud konsonandid esinevad sõna sees ja lõpus, alguses mitte. Foneemide üldtunnused: [konsonant], [obstruent], [nasaal]. Vokaalfoneemide fonoloogilised tunnused (distinktiivtunnused): [kõrge], [madal], [tagapoolne], [labiaalne] (ümar). Kaks eesti keele liiasusreeglit: 1) eesti keeles ei ole labiaalseid madalaid vokaale: [-konsonant +madal]-> [-labiaalne] 2) eesti keeles ei ole illabiaalseid kõrgeid tagavokaale: [-konsonant +kõrge +taga]- >[+labiaalne]. Konsonantfoneemide olulisemad fonoloogilised tunnused: [koronaalsus] keelelabaga moodustatav, [anterioorsus] e
keskkeelehäälikud ehk mediodorsaalid, tagakeelehäälikud ehk postdorsaalid 4) Keelepära ehk keelejuur – keelepärahäälikud ehk radikaalid 5) Keeleküljed – külghäälikud ehk lateraalid Vokaalide artikulatoorsed jooned Vokaal ehk täishäälik – hääldamisel õhk liigub vabalt ilma takistuseta (nt L puhul takistavad hambasombud). Vokaal on tavaliselt silbi tuum. Lühikesed vokaalid erinevad pikkadest oma laadi poolest. Pikad on lühikeste vokaalfoneemide ühendid. /sama/ sama /saama/ saama /saa:ma/ saama Eesti keeles on 27 vokaali (kui võtta pikad vokaalid eraldi), muidu 9. Eesti keeles puuduvad nasaalvokaalid. Kui nasaalvokaal muudab sõna tähendust, siis ta on eraldi foneem, kui mitte, on oraalvokaali allofoon. Diftonge vaadatakse mõnes keeles omaette foneemidena, tavaliselt keeltes, kus on vähe diftonge. Diftong on liikumine ühelt vokaalilt teisele, kokkukuuluv tervik. Diftong on
annaabi.ee 
