28.10.15) Sidamo keel on nominatiiv-akusatiiv keel, mis kasutab pigem alust ja sihitis kui ergatiivi ja absolutiivi. Alused on nominatiivses käändes, otsesed sihitised akusatiivses käändes ning kaudsed sihitised on daativi käändes. Sõnajärjekord lauses on kujul alus – sihitis – tegusõna (verb). (Kawachi, Kazuhiro (2007) "A grammar of Sidaama (Sidamo), a Cushitic language of Ethiopia": lk 481, 511. 28.10.15) Sidamo keeles on viis lühikest vokaalfoneemi, sõnad lõppevad täishäälikutega. Nimisõnadel on sooline vahe nende kokkuleppel tegusõnadega ja nende demonstratiivide valikuga. Sidamo keeles on ainsuse järelliide (sufiks) –cco (-co peale sonoranti) ja mitmuse järelliide. Nimetavas käändes on nimisõna sageli tähistatud järelliitega –i või –u. (Kawachi, Kazuhiro (2007) "A grammar of Sidaama (Sidamo), a Cushitic language of Ethiopia": lk 7. 28.10.15)
Samas ei ole ka foneemidel (nagu häälikutelgi) tähendusi. Iga abstraktne foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneeme on igas keeles kindel hulk, nende hääldusvariante ehk allofoone aga lõpmatu hulk. Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on keeles tähendusi eristavad, ja tõlgendab häälikusüsteemi funktsionaalselt. Foneemianalüüsi põhiline meetod on minimaalpaarianalüüs. Eesti keeles on 9 vokaalfoneemi: / a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü / ja 17 konsonantfoneemi ( j märgib palataliseeritud foneeme): / p, t, tj, k, f, v, s, sj, s, h, m, n, nj, l, lj, r, j / Minimaalpaare leiduks järgmiste sõnade hulgast: vaar, veer, viir, voor, võõr, väär, vöör. Sõnadel vüür, vuur pole tähendust. Tuleb otsida uus rühm: kiir, küür, kuur, koor, kõõr 'ehispaelast rõivaäär', kaar, käär
lõpulised diftongid: ear, poor, air. · Esisuunalised diftongid keele kõrgeim koht liigub hääldamisel ettepoole: uim. · Tagasuunalised diftongid keele kõrgeim koht liigub hääldamisel tahapoole: peo. · Diftongid, mille hääldamise ajal keel ei liigu e. labiaaldiftongid (söe); üks komponent alati primaar-, teine sekundaarvokaal. 21. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? Eesti keeles on 9 vokaalfoneemi: /a e i o u õ ä ö ü/. Fonoloogiline probleem: kuidas käsitleda pikki ja ülipikki vokaale? 3 võimalikku varianti: 1) Lühikesed, pikad ja ülipikad vokaalfoneemid e. kokku 27 vokaalfoneemi (Mihkel Veske). 2) Lühikesed ja pikad vokaalfoneemid e. kokku 18. Pikad foneemid kuuluvad erineva rõhuga (kerge või raske) hääldatud silpi (Tiit-Rein Viitso). 3) Pikad monoftongid on kahe samasuguse vfoneemi ühendid e. kokku 9 vfoneemi (Mati Hint,
välja suust või suust ja ninast 8. Kirjelda vokaale kolme artikulatoorse mõõtmega (lähtuvalt keele ja huulte asendist). Vokaale saab kirjeldada kolme artikulatoorse mõõtmega (keele ja huulte asendiga): 1. keele kõrgus 2. keele ees-tagapoolsus 3. huulte ümardatus 9. Mis on diftong, millised vokaalid võivad olla diftongi esikomponendiks, millised järelkomponendiks? · Diftong e kaksiktäishäälik on ühte silpikuuluva kahe kvaliteedilt erineva vokaalfoneemi järjend nt lau-lud, mäed, õu-nad, päev, prae-gu · Hääldamisel on oluline diftongi mõlemad osised välja hääldada nt köetakse, öeldakse, päevitama · Diftongi esikomponendiks võivad olla kõik vokaalid (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü) nt sai, pea, kiunuma, koer, kuiv, sõel,käima, köis, süit · Diftongi järelkomponendiks võivad olla ainult i, e, a, o, u nt lai, soe, vead, teod, au · Eesti kirjakeele omasõnades, kodunenud laensõnades esineb 26 diftongi:
- tagasuunalised diftongid (keele kõrgeim koht liigub hääldamisel tahapoole: peo); diftongid, mille hääldamise ajal keel ei liigu e. labiaaldiftongid (söe); üks komponent alati primaar-, teine sekundaarvokaal; intensiivsuse alusel: - langevad (kui esimene komponent on energilisemalt hääldatud kui teine, saksa k. Wein) - tõusvad (kui teine komponent on energilisem kui esimene, it.keeles uomo, ieri). Triftong: tower, fire. Eesti keeles on 9 vokaalfoneemi: /a e i o u õ ä ö ü/. Fonoloogiline probleem: kuidas käsitleda pikki ja ülipikki vokaale? 3 võimalikku varianti: 1) lühikesed, pikad ja ülipikad vokaalfoneemid e. kokku 27 vokaalfoneemi (Mihkel Veske); 2) lühikesed ja pikad vokaalfoneemid e. kokku 18. Pikad vfoneemid kuuluvad erineva rõhuga (kerge või raske) hääldatud silpi (Tiit-Rein Viitso); 3) Pikad monftongid on kahe samasuguse vfoneemi ühendid e. kokku 9 vfoneemi (Mati Hint,
allpool inglise foneemide skeem). Soome kirjakeeles ja mitmes läänemeresoome (k.a eesti) põlismurdes on kunagistest keskkõrgetest pikkvokaalidest /e:/, /ö:/, /o:/ saanud puhtad diftongid ie, üö, uo. Sarnaselt harilike vokaalide ehk monoftongidega võib diftong olla keele foneemivara täisõiguslik liige (see eeldab, et ta esinemises ilmneb samalaadilist süsteemsust nagu on monoftongidel). Kui see puudub, tõlgendame diftongi kahe vokaalfoneemi järgnevusena. Üks võimalusi on ka see, et üks komponent nn diftongis osutub funktsionaalses mõttes poolvokaalseks konsonandiks, nt /j/, /w/ või //. 4. Häälikumoodustuse fonoloogiline aspekt 4.1. Erisused keeliti: näiteid vokaalisüsteemidest Eesti kirjakeele i, e, ä ning a, o, u moodustuvad faktiliselt kardinaalvokaalidena, s.t trapetsi otstes (vt seal lõikuvaid põikjooni). Teisisõnu, tänapäeva haritud eestlase kõnet iseloomustab keele
Eesti keele välted ei ole oma olemuselt üksikhääliku erinevad pikkusastmed, vaid tunduvalt komplitseeritum prosoodiline nähtus. Läänemeresoome-eelset rõhusüsteemi on Mikko Korhonen kirjeldanud järgmiselt: pearõhk oli alati esimesel silbil pearõhulises silbis vastandusid pikad ja lühikesed vokaalid, muudes silpides esinesid ainult lühikesed vokaalid pearõhulises silbis võis eristada seitse kvalitatiivselt erinevat vokaalfoneemi (i, ü, u, e, o, ä, a), järgsilpides ainult kaks: i ja a konsonandiga lõppesid pigem rõhulised kui rõhuta silbid. Need tõigad osutavad, et tegemist oli rõhurütmilise keelega, mida iseloomustas terav kontrast rõhuliste ja rõhuta silpide vahel. Järgsilpide häälduses polnud täpne artikulatsioon nii oluline. Keele edasisel arenemisel lisandus järgsilpidesse vokaalivastandusi, mis vähendas prosoodilist kontrasti pearõhulise silbi ja teiste silpide vahel. Hilise
annaabi.ee 
