Marie Under
nii täis neid siniverkjaid õisi loodi?
Misjaoks siis öö, nii heldelt valgeks jääv,
nii lõhnuheitvalt ümber minu voodi?
Nii raske üksi kõike ilu kanda
kuid sind ei ole siin, et seda sulle anda.
2
All sirelpõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.
Ja silmad niiskuvad: ei julge harju
nad iluga, liig raske minu vael
ah, piki maja voiletne pael,
seal pungi puhkemas kui suuri marju.
Ja tõstan säravamat safiirkrooni,
et see end juuste kullakuhja plehiks,
ma õite rasket küllust üle pää.
Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
on nagu mind mu õitsev veri ehiks,
ah, elada on imeliselt hää!
3
Nüüd üle kirsipuude, üle kogu aia
üks hele õitepärg kui pehme valge vill,
ning lillasireleid on küll ja küll,
neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja.
Ah, puu, kõik õied minu üle saja!
Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill
annaabi.ee 
