ei jõutud evakueerida. Vanglates surmaotsused konveiermeetodil ja kohe täide. 1941 aasta juulis saartelt veel üks küüditamine. Hävituspataljonide loomine, kurikuulsaks metsavendade tapmisega, haarangutega, pered pantvangi, põletasid talusid, hävitasid vara. Jätkuv punane terror (mõne kuuga kaotas elu ca 2000 inimest) Hävituspataljonide loomine seadlus 24. juunist 1941. Algul võitluseks langevarjurite ja diversantide vastu. Juhtimine ja väljaõpetamine NKVD. Hävituspataljonid 100-200 mehelised. Peamine ülesanne teostada põletatud maa taktikat. Mida ei suudeta ära vedada, tuleb hävitada. Kokku moodustati üle Eesti 18 hävituspataljoni, meeste arv ebaselge, üldarv u. 6000?) Algul püüti värvata vabatahtlikke, kommuniste ja kom. noori, siis poolsunduslik uusmaasaajad, tööstustöölised, a/ü tegelased, miilitsad jne. Isegi sundmobiliseeritud kutsealused (Valga). Osa oleks meelsasti toimunust kõrvale jäänud. Varustatud käsirelvadega. Mehhaniseeritud,
riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Mobiliseerimine oli ebaseaduslik, ehkki rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Pärast mõistmist leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku odeoloogia eest sõdima. Erandiks olid 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid. Hävituspataljonide ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu, nad kasutasid põletatud maa taktikat ning said kurikuulsaks oma metsikustega. Üldjuhul koosnesid hävituspataljonid okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmee poolel osalesid 1941.aasta lahingutes ka 22.territoriaalse laskukorpuse ridadesse kuulunud eestlased . Korpus oli moodustatud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest
Eestit iseseisvaks. See tõi ainult kahju, nendega koheldi julmalt ja osad surid ka lahingutes või said haavata. Eesti oli Punaarmee võimu all sunniviisiliselt. Nad teadsid, et pole mõtet vastu hakata. Punaarmee oli julm ja kõigutamatu. 1941. a. moodustatud hävituspataljon võitles metsavendade vastu. Nad olid väga julmad, põletasid talusid ja tapsid inimesi ning kariloomi. Mitte keegi ei julgenud neile vastu hakata.Saksa regulaarväed tegid hävituspataljonid maatasa. Punaarmee 22. territoriaalne laskekorpus, kuhu kuulus 7000 eestlast saadeti lahingusse Wehrmacht´i vastu. Väheste elu lõppes seal, 5000 meest andis end sakslastele vangi või läks nende poolele. 1941.a. kuulutasid kommunistid Eestis välja üldmobilisatsiooni. Mehi mobiliseeriti Põhja-Eestist ja nende sünniaastate järgi. Eesti meestel ei olnud suurt võimalust vastu hakata, aga oli siiski neid kes ühinesid metsavendadega. Ebausaldusväärseid hoiti kinni tööpataljonides
väed tugevnesid ja rinne stabiliseerus PärnuVändraTüriPõltsamaaTaru joonel. Alles 22. juulil jätkas Wehrmacht pealetungi ning augustikuu lõpuks allutati pea kogu Eesti pind. Eestis toimuvas sõjas lõid aktiivselt kaasa metsavennad. Nende kaugeks eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine ja Eestimaa vabastamine võõrvõimu alt. Nad ründasid pea kõiki nõukogude asutusi ja väiksemaid Punaarmee allüksusi. Metsavendade vastaseks olid Punaarmee ja NKVD väeosad ning hävituspataljonid, mis võitlesid Eesti rahvuslaste vastu. Nendesse kuulusid kommunistid, nõukogude aktivistid, sundvärvatud töölised, uusmaasaajad ja kutsealused. Taandudes purustati tööstushooneid ja raudteid, põletati talusid, tapeti kariloomi ja hävitati vara. Saksa okupatsiooniperiood Võimustruktuurid 1941. aasta suve lõpus tundsid eestlased kergendust Punaarmee taandumise ja sakslaste kui vabastajate
14.06.1941 toimus suur eestlaste massiküüditamine. Täisealised mehed saadeti vangilaagritesse, enamik neist suri seal. Nende perekonnad lahutati neist ja saadeti asumisele Siberisse. Küüditamisel oli mehi ja naisi võrdselt. Juuniküüditatutest oli kodumaale tagasijõudjaid vähe. Ma usun, et küüditamise vastu ei saadud midagi eriti teha, sest küüditades kasutati kindlasti vägivalda, kui vabatahtlikult kaasa ei mindud. II maailmasõja ajal tegutsesid Eestis ka hävituspataljonid, mis olid loodud selleks, et karistada kõiki, kes ei olnud venelaste poolel. Hävituspataljonidesse kuulusid põhiliselt EKP, miilitsa ja komsoli mehed ning kohalikud vabatahtlikud, kes pooldasid Punaarmeed. Hävituspataljonide kaudu mõrvati palju inimesi, ilma, et neid oleks süüdi mõistetud vms. Paljud eestlased tahtsid kuuluda hävituspataljonidesse sel põhjusel, et nad olid sakslaste vastased. Eestlastele ei antud II maailmasõjas erilisi valikuvõimalusi
1.Millal sõlmiti MRP?Mis oli selle sisu? Mis oli kirjas salaprotokollis? (5p) 2.Kes olid? 1. Karl Säre 2. Johannes Lauristin 3. Karl Talpak 4. Jüri Uluots (4p) 3.Iseloomusta ENSV võimustruktuuri?(8p) 4.Mis olid hävituspataljonid? (3p) 5. Too näiteid repressioonidest ja genotsiidist saksa okupatsiooni ajal?(4p) 6. Too näiteid eestlaste sõdimise kohta Punaarmee poolel?(3p) 7.Mille pooles on ajalukku läinud järgmised päevad?(3p) 1.9.03.1944? 2. 22.09.1944? 3.14.06.1941? 1.)23.08.1939 sisu: mittekallaletungileping,Et NL ja Saksamaa jagavad võrdselt ära Ida-Euroopa nii,et kumbki teineteisele kallale ei lähe. *Salaprotokolli sisu: NL ja Saksamaa
Kuna Eesti iseseisvus ja otsustusvabadus oli väga väike, siis eestlastel polnud Teises maailmasõjas eriti valikuid. Neid sunniti sõdima Saksa ja Punaarmees. Soome armees oli eestlased vabatahtlikult ja paljud põgenesid. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Seal olid eestlastel väga rasked elutingimused ning paljud mobiliseeritutest surid. 1941. Aastal moodustati hävituspataljonid, mille eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest, kuid üksusi täiendati sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Kokkupõrgetes Saksa regulaarvägedega hävituspataljonis hävisid. Punaarmee poolel osalesid ka 22. Territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See oli moodustatud
annaabi.ee 
