Teie olete suurem ja targem, teie olete eestlane, vaadake, et lätlane liiga ei maksa," pöördus direktor Indreku poole, aga samal ajal andis ta raha lätlase kätte. ,,Kui puudu peaks tulema, siis on veel see paberirubla, mis ma teile ülal andsin. Nüüd minge! Ruttu! Jookske! Te ometi võite joosta! Lätlane ja eestlane las jooksevad võitu. Herr Koovi ja Timusk ootavad." Poisid pistsidki joostes minema ja vaevalt kuulsid nad direktori viimseid sõnu sügisõhtu pimeduses, milles virvendasid laternatuled, nagu piiraksid neid pisitillukeste kihulaste parved. Poisid kastiga tagasi jõudnud, saatis direktor Indreku sinna tuppa, kust alguses oli kostnud kõnelus ja naer. Kaasa andis ta temale mõne saksakeelse sõna ukse vahelt, ilma et ise oleks tuppa astunud, nagu oleks see talle keelatud. Toas laua ääres istus kaks härrat, samad, kellega direktor õhtusöögil oli rääkinud. Üks neist oli
Jaanus jäi tükiks ajaks samale paigale seisma. Siis läks ta aeda tagasi, istus pingile ja võttis Messeenia sõjad jälle käsile. Aga kirjatähed hakkasid tema silme ees hüplema ja vehklema, nagu oleksid nad kõik need vahvad sõjamehed, kelle tegudest nad jutustasid. Noormees viskas raamatu käest, toetas selja vastu seina, pani ühe jala teise üle, hakkas ristis kätega põlve ümbert kinni ja vahtis üksisilmi põlve otsa. Aga põlve otsast tikkusid kõiksugu imevärki vigurid välja, virvendasid, väänlesid ja ühinesid naisterahva kujuks. Ta hakkas kätega kujutuse ümbert kinni ja tundis oma rinna ja käsivarte küljes magusat puutumist . . . Jaanus heitis selili pingile, pani käed pea alla ja vahtis lakke. Aga lagi kadus ja Emiilia pilt liikus üleval vahelduvas valguses . . . Jaanus pöördus pingil küljeli, nägu vastu seina, ja sulges silmad. Aga silmalaud vajusid vaate eest ja kaks suurt sügavat silma läikisid neile pimedusest vastu . . . IX
annaabi.ee 
