Protozoad e. algloomad - kõige suuremad Bakterite arvukus sõltub: · tooraine mikrobioloogilisest kvaliteedist · hügeeni standartitest tootmises · toiduainetest, kasutatud konservantidest ja protsessidest · pakendi tüübist ja kvaliteedist · käsitlemise, transportimise ja serveerimise temperatuurist ning hügieenist Patogeensed mikroobid · Bakterid, seened, mis põhjustavad inimeste haigusi · Haiguse raskus oleneb mikroobi tõvestusvõimset/virulentsusest/ organismi pääsenud mikroobide hulgast ja paljunemise kiirusest ning organismi vastupanuvõimest. Halbades keskkonnatingimustes ( kuivus, toidupuudus või ebasobiv temperatuur) muutuvad mõned mikroobid spoorideks ehk eoselitseks vormideks Eose moodustumisel kaotab mirkoob osa veest, väheneb mahult ja kattub tihke kestaga. Eosed hukkuvad keetmisel 4-5 tunni pärast. Eosed ei paljune ega toitu, kuid võivad püsida eluvõimelistena aastaid.
ka patogeen. Protsessid, mis viivad ,,talutavuse piiri" lõdvenemisele, tulenevad muudatustest nii parogeenis kui ka peremehes. Parasiidi (nt bakteri) populatsioonis on taudi alguses edukad eriti virulentsed variandid, millele sageli kaasneb peremeesorganismi kõrge letaalsus. Niisugune fenotüüp omab valikulist eelist esmajoones seni, kuni peremeesorganismide populatsiooni arvukus pole katastroofiliselt langenud. Kui peremeesorganisme on jäänud oluliselt vähemaks, on patogeeni virulentsusest vähe kasu, kui sellega kaasneb peremehe kõrge letaalsus peremees sureb enne, kui jõuab nakatuda järgmine potensiaalne peremees ning kukkub ka patogeen. Seega muteerub viirus, kes tekitab pigem kroonilise infektsiooni, jätab peremeesorganismi ellu pikemaks ajaks, omab olulist valikulist eelist kindlais looduslikes tingimustes. Sümbioosi näide: Võtame tuntud näite sipelgast ja röövikutest. On arusaadav, miks sipelgatele meeldib pidada Glaucopsyche
oluline kalade majanditevaheliste ümbervedude piiramine ja välti mine. Haigestumist soodustab kalade tihe paigutus. Kliiniliselt eristatakse kaht haiguse põhivormi: ägedat, mida iseloomustab kõhuõõne vesitõbi, ja kroonilist, mille puhul tekivad kehapinnale haavandid (foto 23). Haiguse peiteperiood võib kesta kuni kuu aega ja see sõltub mitmest tegurist, eriti aga keskkonna temperatuurist, haigustekitaja virulentsusest, aga ka kala vastupanuvõimest. Punataudi kliiniline kulg on väga varieeruv. Ägeda kulu korral on haiguse esimesteks tunnusteks kõhuõõnevesitõbi, punnsilmsus ja soomuste turritamine. Sel juhul kulgeb haigus kiiresti (23 nädalat) ja lõpeb 8090% kalade hukkumisega. Kroonilise vormi korral esinevad kalade kehal visalt paranevad haavandid ning kalade hukkumine on tunduvalt väiksem (40%)
viirusekandjad linnud. Nakkusallikad võviad olla eksootilised puurilinnud, uluk- ja rändlinnud, kuid ka mõne teise liigi viirus. Levib ka sõnniku ja inimestega. Kliiniline pilt: Nakatumine toimub seedetrakti või hingamisteede kaudu. Sisenedes hingamisteedesse, on esimene replikatsioon epiteelis. Inkubatsiooniperiood on mõnest tunnist mõne päevani (sel ajal ei levita viirust). Haigestumine ulatub 80-100 %-ni, suremus 10-90%-ni. Olenevalt viiruse virulentsusest võib haigus kulgeda lokaalse või generaliseerunud vormina. Kliinilised tunnused sõltuvad viiruse virulentsusest ja võivad varieeruda: palavik (44°C), uimasus, peapiirkonna turse, tsüanootilised hari ja lokutid, kõhulahtisus, limas-mädane eritis ninast, hingeldamine, konjunktiviit, närvinähud (ataksia, maneežliikumine, paralüüsid, krambid). Haigus võib tüsistuda bakteriaalse infektsiooniga. Pärast põdemist levitavad linnud viirust veel 1-3 nädalat. Pat
20 °C temperatuuri juures. VHSi haigestumisega kaasneb massiline suremine, mis võib ulatuda kuni 80%ni. Haiguse läbipõdenud kalad omandavad immuunsuse ja teist korda ei haigestu. Haigus levib eelkõige otsese kontakti teel, aga ka vee, põhjamuda, tiigiinventari, eluskalaveokite ja selgrootute siirutajate vahendusel. VHSi viiruse võib kalamajandisse sisse tuua ka kala marjaga. Haiguse peiteperiood sõltub vee temperatuurist, viiruse virulentsusest ja kala organismi resistentsusest ning on tavaliselt 715 päeva. Vikerforellid haigestuvad nii magedas kui ka soolases vees.VHSi kõige tüüpilisemad kliinilised tunnused on naha tumenemine, punnsilmsus, kõhu ümbermõõdu suurenemine, päraku väljasopistumine, lõpuste aneemia, uimede lagunemine, närvisüsteemi kahjustusest tingitud liikumishäired (kala pöörlemine ümber oma pikitelje), söödast loobumine ja reaktiivsuse vähenemine. Lahangul leitakse verevalu
lümfotsüütidel jäi kahe silma vahele. Kuidas im.süsteem kaitseb organismi patogeenide eest. Patogeenide selektiivse surve all on meil tänaseks väljakujunenud keerukas immuunsüsteem. Loomulik süsteem tagab esmase kaitse, aktiveerib adaptiivse immuunsuse (antikehad ja T-rakuline vastus). Bakterid sisenevad organismi tavaliselt hingamisteede, seedetrakti või urogenitaalse trakti kaudu või haavandid nahas, limaskestadel. Organismi im.vastus sõltub nakatava patogeeni kogusest ja virulentsusest. Madalast nakkustasemest saab jagu innate immuunsus. Kõrgema nakkustaseme ja suurema virulentsuse korral vastab bakteriaalsele nakkusele adaptiivne immuunsus, eelkõige AK-d. Mõnedel juhtudel, ntks kui bakter paljuneb rakus, on im.vastuseks spetsiifiline delayed-type hypersensitivity (DTH) vastus. Immuunvastus ekstra-ja intratsellulaarsete bakterite vastu on erinev. Eksotokiine toodavad ja sekreteerivad ekstratsellulaarsed bakterid, eksotoksiinid avaldavad erinevat kahjulikku
Patogeenide selektiivse surve all on meil tänaseks väljakujunenud keerukas immuunsüsteem. Loomulik (innate) süsteem (kaitsebarjäärid, fagotsütoos, komplemendil põhinev kaitse) tagab esmase kaitse, aktiveerib adaptiivse immuunsuse (antikehad ja T-rakuline vastus). Bakterid sisenevad organismi tavaliselt hingamisteede, seedetrakti või urogenitaalse trakti kaudu või haavandid nahas, limaskestadel. Organismi imm.vastus sõltub nakatava patogeeni kogusest ja virulentsusest. Madalast nakkustasemest saab jagu innate immuunsus. Kõrgema nakkustaseme ja suurema virulentsuse korral vastab bakteriaalsele nakkusele adaptiivne immuunsus, eelkõige AK-d. Mõnedel juhtudel (N:kui bakter paljuneb rakus - on im vastuseks spetsiifiline delayed-type hypersensitivity (DTH) vastus. Immuunvastus ekstra-ja intratsellulaarsete bakterite vastu on erinev. Eksotokiine toodavad ja sekreteerivad ekstratsellulaarsed bakterid, eksotoksiinid avaldavad erinevat
annaabi.ee 
