Kasutamine on muidugi suhteliselt piiratud, lausa kitsas, piirdutakse üksteiselt toidu ja asjade varastamisega, vahel salajaste aaretega. Tegevus käib ,,oma ämblikuniidi otsas kõlkuva elu" hoidmise nimel. Kirjanikul on hämmastav oskus vaadata asjadele ootamatust küljest, esmapilgul üsna elulised ja reaalsed situatsioonid muutuvad absurdseteks ja koomilisteks. Kivirähk ise on maininud, et tal ei olnud muidugi plaanis uut eepost kirjutada (keegi kuskil olla virisenud, et Kalevipojas pidi vähe rahvapärimust olema), küll aga ühte sellist toredat raamatut, kus kõik eestlaste kratid ja libahundid, lendvad ja katkud kenasti koos oleksid. See on tal suurepäraselt välja tulnud. Tegelaskond on ääretult mitmekesine ja kirju-mirju. On suuremad vargad ja väiksemad vargad, mõned tagsihoidlikumad ja mõned isegi nii-öelda aatelised, on kiusu ja kadedust, õnne ja õnnetusi ja filosoofiat. Isegi veidi romantikat on ära eksinud Liina ja kupja-
Eriti heas tujus on Pearu siis kui ta on purjus ning kiidab Krõõda peent häält, millega Krõõt oli põrsaid koju kutsunud. Vargamäe Ees- ja Tagapere on sunnitud koos eksisteerima ning üksteise proovilepanek ei lõppe kunagi. Elu Vargamäel muutus, kui sinna saabus Mari. Temaga tuli kaasa ka tükike rõõmu. Mari oli noor, elurõõmus ning talle meeldis palju nalja teha, eriti Jussi üle. Mariga ei hakkanud kunagi igav. Krõõt aga seevastu oli alati murelik ning kurnatud. Ta kunagi ei virisenud tööde üle, nende raskuse üle. Pärast Krõõda surma, mõtles Andres, et äkki ta oleks pidanud Krõõdale vähem koormust jätma ning rohkem teda märkama. Nüüd pidi olema Mari see, kes hoolitseb laste eest. Sündmused viisid Jussi enese poomiseni ning Marist sai Eespere uus perenaine. Kuid nüüd ei ole kuskil enam seda rõõmsat Marit. Marist oli samuti saanud tuhm kogu, nagu oli olnud ka Krõõt, kes võttis üle vana perenaise omadused. Justkui Vargamäe perenaise
Raha ei tahtnud boss ka maksta. Koguaeg virises, et jääme kõik tööle hiljaks ja, et me teeme halvasti tööd. Hea töökeskkond oli siis kui käisin Eestis eelmise aasta seisuga kolmandal kohal olevas restoranis abikokana tööl. Mulle väga meeldis seal. Sain seal kask eurot tunnis mis ei ole just kõige suurema aga mulle meeldis seal. Mulle anti majutus nende pool kuigi ma ei olnud paberitega tööl. Peakokk õpetas mulle kõike mida tema teadis ja isegi oma sala nippe. Kunagi ei virisenud kui ma midagi ei osanud algul aga ma olen hea õppija ja ma kuulsin seda tema enda käest. Muidu on ta väga karm ja puhtuse armastaja. Teised kes on seal ennem töödanud pole selliseid kiidusõnu ennem saanu mida mina olin saanud ainult ühe aastaga. Mind hoiti seal tööl väga. Mind kiideti seal taevani. Seal töötas mu sõbra õde. Oli väga hea temaga koos töötada ja muidugi ka teiste inimestega. Suitsu paus oli siis kui ise soovisin aga kui oli tööd
päris igav ning lugemine üsnagi kurnav. Seetõttu suhtusin ka raamatusse „Õitsev meri“ väikese eelarvamusega. Kuid mida kaugemale lugemisega jõudsin, seda rohkem see mulle meeldima hakkas. „Õitsev meri“ räägib peategelase, Turja Hannese elust väikeses Saaremaa kalurikülas. Ta elas Turja talus koos ema, isa, õe Marie ning kahe venna, Arno ja Klausiga. Nende pere ei olnud kõige jõukam, nad elatusid enamasti merest saadud kalast, kuid nad ei virisenud ega kurtnud. Noorena armastas Hannes Suureõue Niidat. Nad olid käinud kuuenda klassini ühes koolis ning kui Niida linna kooli läks, veetsid nad suved külas koos. Noorte tantsupidudel aga tantsis Hannes palju Taaliga. See häiris Niidat ning ta kutsus Hannese kõrvale, et sellest rääkida. Mõlemad olid piisavalt uhked, et üksteisega mitte just kõige viisakamalt kõneleda, kuid sellegipoolest lahkusid nad sealt käsikäes
Kui tuli aeg, kus enam ei tahetud immigrante juurde, tuli neid ikka juurde perede taasühinemise poliitika alusel. Sellepärast on tänaseks väga palju Türgi taustaga elanikke Saksamaal. Siit saab järeldada, et kontrollimatu sisserändega võib jääda etniline rahvus lõpuks vähemusse. Praegune pagulaskriis pole õnneks veel siiski päris selline. Need, kes Teise Maailmasõja eest põgenesid, läksid ka tööle sinna riiki, kuhu nad põgenesid. Inimesed võtsid võõra kultuuri omaks, ei virisenud asjade üle, mis kodumaal olid teisiti. Praegused pagulased ning immigrandid, kes Euroopasse tulevad, ei lähe või ei soovi minna tööle, vaid suruvad oma kultuuri peale ja nõuavad samu ja isegi paremaid elamistingimusi kui kohalikul eurooplasel või kui neil endil oma etnilisel kodumaal oli. Märatsetakse ning pannakse toime kuritegusid. Eurostat andmetel on Saksamaal töötus immigreerunud elanike hulgas kaks korda suurem kui kohalike hulgas.
annaabi.ee 
