Tõde ja Õigus II Terve tekst
Varsti läks ta ise kuuri nurga juurde ja lükkas
lahtikangutatud lauaotsad eemale, et Tiina võiks vabamalt sisse ronida. Oli kergem kuulata
lapse unistusi jalgest, kui tallata peaajus tuikavaid mõtteid hiljutistest elamustest. Oli millegi
pärast imeline hea kuulda usust jumalasse, sest temas kahtlemisest oli ta kuulnud juba küllalt.
Kui nad ükskord jälle kahekesi nõnda vestlesid -- see oli õhtu eel -- tõusis vesikaarest
kõuemürinaga must pilv, mida läbistasid aeg-ajalt vinkavonkalised piksesähvatused. Päike pidi
olema alles ülal kõrgel, aga ilm läks äkki pimedaks, nagu saabuks öö. Kogu linnale langes
põnev vaikus. Pääsukesedki häälitsesid oma poegi toites nagu poole nokaga. Kõik ootasid
nagu millegi ähvardava lähenemist. Tuul suri sootuks. Õhk oli kuum ja lämmatav, nagu
hõõgaksid vanad laudseinadki rammestavat uima.
Indrek ja Tiina istusid kuuri värava kõrval nõnda, et võiks vaadelda lähenevaid piksevälgatusi ja
annaabi.ee 
