(ribapõllud), nii et ühe pere põllulapid ei moodustanud muudest eristuvat tervikut. See võimaldas külaliikmetel põlde ühiselt harida. Igale perele omaette harimiseks olid talupõllud enamasti liiga väiksesed. Talupojad polnud ka piisavalt rikkad, et hankida endale atra ja härjapaari või hobust, tihti oli künnisrakend mitme pere peale. Väljasund oli sunduslik külvikord. Eeldan, et sellega peeti silmas feodaalide poolt sätestatud ajanormi, millal külvikorraga tegeleda. Villikatsioon. Kõrgkeskaja talupojal oli alati võimalus pageda. See oli aeg, kus tekkisid ja kasvasid linnad, oli võimalik minna linna. Kuna linnad sõltusid immigratsioonist, olid neil privileegid (aasta ja 1 päeva reegel). Tulemuseks oli, et Lääne-Euroopas talupoegade koormised vähenesid, talupojad iseseisvusid, võisid oma elu üle ise otsustada. Kaob villikatsioon (mõisamajanduse süsteem, kus kõrvuti talude oma majapidamised ja mõisapõllud). Mõisapõllud kaovad, jaotatakse taludele
Läänistamise vastuolulisus: senjööri võimu tugevdamine ja killustamine selle läbi. Võimalused lääni pärimiseks, meeslään, kogukäeõigus. Sotsiaalse karjääri võimalused hiliskeskajal. Mõis ja põhimikuhärrus. Talupoegkond: kujunemine ja erinevad sõltuvused. Koloonid. Sunnismaisus, pärisorjus. Külakogukonna tekkimine. Talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord hiliskeskajal, sunnismaisuse osaline kadumine. Talu. Villikatsioon. Ribapõllud, nöörimaad, väljasund. Talupoegade koormised: teo, loonus ja rahaandamid. Taille. Banaliteedid. Talupoegade pagemine ja vastuhakud. Orjus keskajal. RÜÜTLID JA RÜÜTLIKULTUUR Rüütliseisus käitumiskoodeks ja sotsiaalne staatus, mis tulenes käitumisnormide täitmisest. MILES RÜÜTEL, ladina keeles sõjamees. Rüütliks vastuvõtmine tähendab professionaalsete oskuste tunnistamist
- Tänu sunnismaisusele oldi ka mõisnike kaitseall - Tegeleti ka andamite andmisega vms. Banaliteet mõisniku ainuõigus e. monopol leivaaehjule, veskile jne, kirikuandamid, kohtuandamid. Seega talupoeg ise sai tihtilugu vaid elatusmiinimumi - Talupojal oli reaalne võimalus enda ühiskondlikku seisundit parandada (minnes linns vms) - Kõrgkeskajaks talupoegade koormised vähenesid, talupojad iseseisvusid. Villikatsioon e. Mõisamajanduse süsteem kaob, kuna pole enam tulus. - Kui väheneb mõisa majanduslik võim talupoja üle, väheneb ka õiguslik. See juhtus 12 sajandil Läänes. - Talupoeg seostus nüüdseks rohkem turuga e. Peamiselt linnadega - Talupojade vabakssaamine käis läbi vabaksostmise peamiselt (mõisnikud vajasid rohkem pappi) - Kui mõis kadus majandusüksusena, tekkisid külakogukonnad, et elu ise korraldada
erakorralised nagu päranduse saamine, luba abielluda jms. Spetsiaalsed maksud nagu banaliteedi õigus, et kasutada mõisniku ahju, makstes selle eest või oma ahju kasutades ka maksu maksta. Andamitega seotud kohtupidamine, mõisnikud võisid nõuda erakorralist andamit. Kõrgkeskajal talupojal võimalus pageda kuigi olid sunnismaised, sest linnad kasvavad ja teatud aja möödudes ei saanud mõisnik talupoega enam välja nõuda. Kõrgkeskajal talupoegade koormised vähenesid. Kadus villikatsioon ehk mõisa oma majapidamine, see hoidis kulusid kokku. Meierid kippusid mõisas peremehitsema. Talupoegadel kergem teotööta ja mõisnikud ei pea kupjale maksma. 12.- 13. sajandil Lääne Euroopas talupoja ja isanda vahel rahaandam ja kohtusuhe, teorent võib mõnes kohas olla paar päeva aastas, enamjaolt kadus. Talupoeg hakkab linnale tootma, et raharenti maksta. Talupojad ostavad endid vabaks, aadlikud müüvad, sest 12. - 13. sajandil on sõjapidamine ja elulaad kallimad kui varem
annaabi.ee 
