matkan ruskelt auravas soos. Milliseid lahinguid siin ka ei lööda, ikka sa manitsed mind: mine mööda! Kõik mu ihad ja armud on põrm, kui mu rinda riivab su sõrm. Iial ei võida sind ükski sõdur, kuigi su ihu on vermeis ja põdur, ning su vabadus jumalast neet. Usklik sind nähes kõik uksed suleb, aga su juurde kui koju tuleb igatsev ketser ja uhke askeet. Betti Alver Kevade tunne Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude takka, kaugete metsade takka midagi kutsub ja hüüab ja huikab. Taevas sätendab, särab ja selgub õlimets, aasade kohal, õitseval, lõhnaval luhal tundmatut puhmastes huljub ja pelgub. Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude takka, kaugete metsade takka midagi kutsub ja hüüab ja huikab. Südames midagi salaja tärkab, paisuvat, vallale püüdvat, midagi õrnasti hüüdvat
Ridala luulestiilile on iseloomulik pooltoonide kujutus, kus puuduvad valguse ja varju teravad piirjooned, päeva-öö üleminekud on autorile meelepärasemad kui päevane täisvalgus.Ridala kiindumus kaugetesse asjadesse väljendus tema regivärsilises loomingus, samuti ulatuslikes kompositsioonides, mis ta algupäraste regivärsiliste laulude liitmisel lõi, näiteks eeposemahuline lugulaul "Toomas ja Mai" ning ballaadide kogu "Sinine kari". Kevade tunne Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude takka, kaugete metsade takka midagi kutsub ja hüüab ja huikab. Taevas sätendab, särab ja selgub õilmetes, aasade kohal, õitsval, lõhnaval luhal tundmatut puhmastes huljub ja pelgub. Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude takka, kaugete metsade takka midagi kutsub ja hüüab ja huikab. Südames midagi salaja tärkab, paisuvat, vallale püüdvat, midagi õrnasti hüüdvat hellana hinge helama ärkab.
rautsete kätega kuningas – sügisemaru. Friedebert Tuglas Loodusluule • 1905 novell ’’Hingemaa’’ • 1908 poeem ’’Meri’’ • Reaalsuse ja fantaasia põimumine • Korduvad värvid • Loodusdetailid ja esemed Villem Grünthal-Ridala Loodusluule • Pooltoonide kujutus, kus puuduvad valguse ja varju teravad piirjooned • Päeva-öö üleminekud • Saaremaastikud • Rannaloodus Grünthal-Ridala luulenäide Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude takka, kaugete metsade takka Midagi kutsub ja hüüab ja huikab. Taevas sätendab, särab ja selgub õilmetes, aasade kohal õitseval, lõhnaval luhal Tundmatut puhmastes huljub ja pelgub ,,Kevade tunne’’ • Aitäh tähelepanu eest!
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
