E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
hoopis.
Aga Jaanus pidas seda meeles. Sest üksikud
14
juhtumused, mis lapse südant põhjani on põrutanud, helisevad läbi mehepõlve järele ja
hõljuvad üksinduse tundidel rõõmsaid ja kurbi mälestusi äratades veel hallide juuste
aegadelgi.
Kui Jaanus esimest korda läbi kitsa, pimeda Harjuvärava Tallinna sisse sõitis, vahtis tema,
roheliste metsade vaba poeg, pool-kohkunult, pool-kurvalt ilmatu kõrgeid kivist hooneid,
mille
võretatud akende taga võõrad, külmad näod vilkaatasid. Jaanusel oli tundmus, nagu pigistaks
keegi tal kõri
kinni. -- «Varja vabadust!» kajas ta kõrvus Vahuri viimne sõna. Aga ta harjus ja õppis talvel
visalt ning virgalt munkade tarkust, mis tol ajal oli peaaegu ainus tarkus. Seda suurema isuga
luusis ta suvel mööda koduseid metsi.
III
Jaanus oli kümme aastat vana, kui ta isaga esimest korda Lodijärve lossi ratsutas, mille
maade serval, nagu juba öeldud, Tambeti talu seisis.