Vana-Kreeka
moodustumise ajal. Kirjanduselu keskused olid Rhodos, Pergamon, Atiookia ja peamiselt
44
Aleksandria (Museion); Ateena jäi peamiselt filosoofide ja kunstnike linnaks. Tekkis ühiskeel
koinee (vt. 8). Ühiskondlik-poliitilised muudatused määrasid hellenistliku kirjanduse laadi:
kõrvu kreeklastega osalesid selle loomises ka teised rahvad. Peamine viljelemiskoht oli
demokraatliku polise asemel monarhi õukond; see määras kirjanduse sisu ja adressaadi
haritud ülemkiht. Teadmine, et sõltutakse kuulsast minevikust, viis mineviku
järeleaimamisele, keelelisele klassitsismile ja nn. õpetatud luuletaja (poeta doctus) tekkele.
Uut laadi kirjanduse vajadus pani aluse uutele kirjandusvormidele: uusatika komöödia
(Philemon, Diphilos, Menandros [vt. 50]). V saj. tekkinud miimi zanri arendas Herondas.