Stalini võimuletulekuga muudeti ka majanduspoliitikt. ta asus tööstust eelisarendama. Arendati suurtööstusi- INDUSTRIALISEERITI. Selline arendamine pidi muutma Venemaa lühikese ajaga tööstusriigiks, tagama riigi sõjalise võimsuse ja võimaldama edukalt maailmarevolutsiooni teostada. Majanduses toimis plaanimajandus, kõik oli paika pandud. Tekkisid aga probleemid viljavarumisega. Viljakokkuostuihind oli madal ja talupoeg ei tahtnud enam vilja müüa. Otsustati vägivaldse viljavarumise kasuks: talupoega kohustati kõik vilja ülejäägid riigile andma. Riik vajas vilja. eelkõige sõjaväe ja tööliskonna toitmiseks. Põllumajanduses toimus KOLLEKTIVISEERIMINE. Eraomadid ühendati ühismajanditesse ehk KOLHOOSIDESSE. Sellega kasnes ulatuslik vägivald, mille käigus likvideeriti rikkad talupojad omaette klassi. rikkaid talupoegi saadeti oma kodudest välja, eelkõige riigi põhjapiirkonda. Venemaa muutus agraarmaast kiirelt tööstusriigiks
teostati viisaastaku plaanide järgi. • NSVL muutus tööstusriigiks (teisel kohal). Industrialiseerimine • Industrialiseerimise käigus kadus tööpuudus, ülemaailmne majanduskriis mõjutas vähe. • Hoogsalt arenes sõjatööstus, mis oli juhtiv maailmas. • Rasketööstuse eelisarendamine ja tururegulatsiooni puudumine tõi kaasa tootlikkuse langemise. • See omakorda tõi kaasa elanike vaesumise. Suund sundkollektiviseerimisele • 1920date lõpul tekkinud viljavarumise probleemide tõttu ei tahtnud talupojad viljajääke ära müüa (ostuhind madal). • Riiklik vajadus oli suur – tööliskond ja sõjavägi vajas toitu. • Õiglase hinna kehtestamise asemel konfiskeeriti talupoegadelt vili jõuga. • 1932-1933 puhkes suur nälg, hukkus 7 milj. Sundkollektiviseerimine • Talupoegade üle kontrolli saavutamise üks osa oli sundkollektiviseerimine – talumajapidamiste ühendamine ühismajanditesse ehk kolhoosidesse
edasi arendama. Stalin valis teise arengutee millega panustati industrialiseerimisele. Sellega loobuti NEP poliitikast. Majanduse arendamine allutati rangele tsentraalsele juhtimisele ja plaanimajandusele. Suurtööstuse edasiarendamisele allutati kõik teised majandusvaldkonnad. 1920. aastate teisel poolel tekkisid talupoegadel probleemid viljavarustamisega. Talupojad ei olnud enam viljamüügist huvitatud. Nii otsustatigi vägivaldse viljavarumise kasuks: talupoeg pidi kõik oma vilja ülejäägid riigile andma. Vilja varjamise eest karistati surmanuhtlusega. Riik vajas vilja kasvava tööliskonna ja sõjaväe toitmiseks. Samas toimus põllumajanduses kollektiviseerimine ehk kolhoseerimine, mis tähendas seniste eraomandusele tuginevate talumajapidamiste vägivaldset ühendamist kolhoosidesse. Kolhooside loomisega mingi üle põllumajanduslikule suurtootmisele. Sellega kaasnes ka
annaabi.ee 
