Talurahva põhimassist (külakogukonna ühismaid kasutavatest adratalupoegadest) eristusid vabatalupojad (vabakirja valdavad sõjateenistuslased, mõisa ametimehed ja raharenti maksvad talupojad) ning vähese maaga (üksjalad, vabadikud jms) ja maata (sulased) talupojad. Mõisade kasvuga kaasnes teoorjuse kasv 16. sajandil normaaltalult 36 teopäeva nädalas. Mõisamajanduse ja teoorjuse kasvu seletatakse tavaliselt Lääne-Euroopa viljaturu 9 virgutava mõjuga, eriti 15. sajandi lõpust alates. Talurahva õiguslik olukord halvenes: 14. sajandi lõpul hakkas tekkima sunnismaisus, 15. sajandi sunnismaistati adratalupojad (feodaalid sõlmisid pagenute väljaandmise lepinguid), 16. sajandi I poolel kogu talurahvas, tekkis pärisorjus. Pagenute väljaandmise küsimus oli 15. ja 16. sajandil linnade (eriti
Talupoeg võis oma ülejäägid linnaturul maha müüa, 2) Linnakaupmeestel maal olid oma talupojast esindajad, kes tema nimel kaupa kokku ostsid ja müüsid - "söbber" ehk talupoeg, kes on lähedasti seotud kaupmehega, 3) Kaupmees võis saata maale enda eest asju ajama oma selli või esindaja, kes siis kaubad kokku ostis ja linna toimetas. Valdav osa maasaadusi jõudis 16. sajandil kaupmehe kätte mõisatest, mille eest tasus vahetuskaubaga (sool, kangas, luksusesemed). 16. sajandil viljaturu buumi ajal püüsid osa sellest saada ka aadlikud - Mõisapõldude saagi, maksude teel laekunud varudele lisa hankimiseks koondasid nad sunniviisil talumajapidamiste ülejäägi müüki ma mõisatesse. Nad kauplesid sadamates, sest seal oli kauplemine kõigile vaba, kuid seda takistati. Vähem on teada Saksa ordu ja piiskoppide kauplemisest. Saare-Lääne piiskop oli juba 15. sajandi alguses Lübeckisse vilja vedanud. Voorimehed - Hoolitsesid suuremate koguste ja kaugemate vedude eest.
annaabi.ee 
