Taime geneetika
pärilikud tunnused ja reaktsioonid keskkonnale on määratud diskreetsete ja püsivate
geneetiliste elementide -- geenide -- poolt. Geenidel esinevad alternatiivsed variandid --
alleelid. Geenid esinevad keharakkudes paariliselt (kas identsete alleelidena --
homosügootsus-- või erinevate alleelide paarina -- heterosügootsus) ja sugurakkudes
paaritult (igast paarist üks geen). Geenid pärandatakse vanemate genotüüpidest järglaste
genotüüpidesse meiootilise lahknemise ja viljastusliku taasühinemise protsessides
tõenäosusreeglite alusel, mis tingib seaduspärase kombinatiivse muutlikkuse hübriidide
järglaskonnas. Neid seaduspärasusi kirjeldavad Mendeli seadused. Tunnuste
kujundamine sõltub alleelide vahelise, aga ka eri geenide vahelise interaktsiooni
tüüpidest -- nende mitmekesisus tingib einevaid fenotüübilisi lahknemisi sama
genotüübilise lahknemise baasil.
Geeni mõiste oli formaalne: ei tuntud tema ainelist olemust, struktuuri ega
avaldumismehhanismi