Kõik mis oli seletamatu, müstiline, aukartust äratav, oli püha. Vägi- inimesed omavad veel erilist väga ja jõudu, nõidused, ravimine. Neid kes ravisid ja nõidusid kutsuti tarkadeks või nõidadeks. Nad tundsid paremini loodust ja oskasid jõude suunata. Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks. Magades võis hing kehast väljuda ja ringi käia ning surma korral see enam tagasi ei tulnud. Ülistati loodust.vaimud, haldjas, jumalad. Tõnn-koduhaldjas, Peko-viljahaldjas. Et olla jumalate vastu heatahtlik, toodi ohvriande. Ennustamine, nõidumine, maagia. Sõja ette ennustamine, ravimine. Üritati ka tuua ristiusku aga oldi selle vastu.
tuulel; kasutusel olid väljendid metsavaim, vetevaim jt.). Eesti rahvakeeles on kaitsevaimuna kasutusel nimetused jumal (tähendus pole selge) ja haldjas. Varem tähendas jumal vanadel eestlastel taevavaimu ja veelgi varem hingestatud taevast.(Loorits, 1932). Mida tähtsamale kohale tõusis rahva elus põllutöö, seda enam hakati taotlema haldjate poolehoidu, kellest arvati olenevat viljasaak. Erilise koha omandasid viljahaldjas Peko, Lõuna-Eesti viljakushaldjas Tõnn, äikesevihmahaldjas Pikker või Kõu, majahaldjas Taara, taevahaldjas Jumal jt. Mida enam ihati õnnistust põllule ja karjale, seda hoolsamini teeniti haldjaid ja seda keerukamaks muutusid lõikuskombed. Viimaseist põllule jäänud kõrtest tehti lõikuse lõpul Peko vihk, mida hoolega ületalve hoiti. Sellega taheti otsekui alal hoida vilja sigivust ja elujõudu järgnevaks suveks. Haldjaile ohverdati põllupeenral või aianurgas ning
annaabi.ee 
