Kas nüüd oleksime valmis oma riigi vabaduse eest võitlema? Kakskümend aastat tagasi, kui olime värskelt taasiseseisvunud, Vaevalt, et keegi oleks julgenud loota või uskuda, et jõuame nii kaugele kui praegu. "Laulva revolutsiooni" ajal olid kõik nõus ära kannatama mida tahes, peaasi, et vabadus tuleks! Ometi kipume praegu küll üht, küll teist asja kiruma ja mõnigi ehk vanu aegu taga igatsema. Kogu maailm on meie ees avanenud -- võime sõita kuhu tahes. Enamasti viisavabaltki . Me ei pea enam tundma muret, kas ikka saame väljasõiduviisa. Õpilastele pakutakse välismaal õppimise võimalusi ehk rohkemgi, kui nad jõuavad ära kasutada. Meil on olnud oma raha - Eesti kroon. Meie kauplused on kaubast tulvil, rohkemgi kui seda keegi jõuaks ära osta. Meie Tallinngi on uskumatult palju muutunud. Meil on oma riigilipp, mille üle me oleme uhked ning me peame tunnistama. Et see lipp on ikka vägagi ilus ja me oleme uhked,et see iludus võib vabalt
tuleks! Ometi kipume praegu küll üht, küll teist asja kiruma ja mõnigi ehk vanu aegu taga igatsema. Neid aegu, kus olulisem oli tööl käimine kui töö tegemine ja oma peaga mõtlemine oli pigem takistuseks kui plussiks elus edasi jõudmisel. Kas MEIE suudame oma praegusest Eesti Vabariigist samasuguse legendi luua. Kõigele vaatamata -- algus ei ole olnud halb! Kogu maailm on meie ees avanenud -- võime sõita kuhu tahes. Enamasti viisavabaltki . Me ei pea enam tundma muret, kas ikka saame väljasõiduviisa . Õpilastele pakutakse välismaal õppimise võimalusi ehk rohkemgi, kui nad jõuavad ära kasutada. Meil on oma raha - Eesti kroon, stabiilne ja praktiliselt konverteeritav. Meie kauplused on kaubast tulvil, rohkemgi kui seda keegi jõuaks ära osta. Meie Tallinngi on uskumatult palju muutunud. Meil on sõnavabadus. Üks mõte, mis siiski märkimist väärivate hetkede puhul ikka ja jälle tagasi tuleb -- on lõpmata
annaabi.ee 
