Loomaviirused Taimeviirused bakteriviirused e. bakteriofaagid Bakteriofaag T4 E. coli rakke nakatamas Viiruste avastamine Nimetus “viirus” tuleneb ladinakeelsest sõnast virus, mis tähendab mürki Viiruseid õpiti bakteritest eristama alles 20. sajandi künnisel Keskmise bakteriraku pikkus on 2 - 3 μm Keskmise viirupartikli suurus on 20 – 400 nm Viirused tuvastati kui haigusi tekitav toimeaine, mis läbib bakterifiltreid, mille pooride läbimõõt on < 0,4 μm Viiruspartikli ehitus Viiruspartikli südamikus paikneb geneetiline materjal – nukleiinhape, mis kodeerib viirusspetsiifilisi valke Geneetiliseks materjaliks on kas
Ak-d moodustavad tsirkuleerivate viirustega komplekse, piirates nii viiruste levikut. Kompleksid on paremini fagotsüteeritavad ning äratuntav komplemendile. Komplement võib viiruse otseselt lüüsida, purustades viiruspartikli, aga ka opsoneerida. Teatud viirused, nagu herpesviirus, ei allu Ak-de neutraliseerivale toimele, sest nad levivad intratsellulaarselt närvikiude pidi (paikneb ganglion trigeminales`es). Ak-d on võimetud ka viirupartikli antigeenide muutuste tõttu. Humoraalsel immuunsusel on oluline osa reinfektsioonide vältimiseks nende haiguste korral, mis nõuavad haiguse tekkkeks viiruste tsirkulatsiooni vereringe : poliomüeliit, hepatiit A ja B, tuulerõuged, leetrid. Viirustel esineb mitmeid mehhanisme, mille abil nad neutraliseerivad immuunsüsteemi mõju: Ajutise immuundefitsiidi teke infektsiooniga mitteseotud antigeenide suhtes, immuunvastust esilekutsuva
annaabi.ee 
