Samuti saab kasutada dendrokronoloogilist meetodit (hele ring suvi, tume külmem aastaaeg) puidu puhul. Enne on vaja luua dendrokronoloogiline skaala, kliimaerinevus nõuab ka Eestis eri kronoloogiaid (Lääne-Eestis oma, Tartus oma ulatub 11. sajandini). Termoluminessentssmeetodi puhul mõõdetakse räni radioaktiivsust (n põlenud liiva dateerimine savinõudes). Ka kasutatakse varvomeetriat (viirsavimeetod setted järvedes) ja radioaktiivse süsiniku meetodit (C14), mille leiutas W. F. Libby (ainus Nobeli preemia, mis arheoloogiaga seotud) 1949. a. Sellega määratakse puidu, söe, taimejäänuste, luude jm orgaanilise materjali vanust. Esiaeg ja arheoloogia alused (AIA6042) Kosmiline kiirgus välisatmosfääris põhjustab neutronite tekkimist. Ne mõjul N2 laguneb C14-neks ja H2-ks, mis läheb planeedi taimedesse (taimed assimileerivad normaalset
radioaktiivseid elemente. Kui materjali, nt savinõud, kuumutada toidutegemise käigus üle 550°C, siis sellesse talletunud kiirgus vallandub ja kaob. Kui nõu jälle jahtub, siis hakkab sellesse taas kiirgus kogunema. Katsetega võidakse kindlaks teha, millal ese on viimati kuumutatud ehk millal sellesse kogunenud energia on viimati nullitud. Ese kuumutatakse laboris ja mõõdetakse sellest vabanev energia hulk. Skandinaavias võeti 19. sajandi lõpul kasutusele viirsavimeetod. Viimasel jääajal olid savikihid ladestunud jääserva lähedal olnud järvedesse jää sulamisel. Kihid erinesid igal aastal: paks kiht tulenes soojast aastast kui jää rohkem sulas, õhuke savikiht ladestus külmemal aastal. Mõõtes neid paksusi ja võrreldes neid lähedaste alade analoogiliste savikihtidega, oli võimalik luua järgnevused üsna sarnane puuringide tekkimisele ja lugemisele dendrokronoloogilise meetodi puhul. Esimene geokronoloogiline meetod.
annaabi.ee 
