Praegu kasutatavad turbamaardlad moodustavad ligikaudu 1% Eesti soode pindalast, ammendunud ja mittekasutatud turbavälju on ligikaudu 2% soode pindalast. 11. Eestimaal algas turba tootmine suuremas ulatuses 18. saj lõpul seoses mõisates viinapõletamise algusega. See hävitas palju metsi. 1796 aastal oli metsasus 28 %. See põhjustas mitmel pool küttenappust ning mitmes piirkonnas tekkis vajadus kütteturba järele. 1789. a. ilmunud Hupeli töös räägitakse turba kasutamisest viinavabrikutes ja rehetubades. Ka talumehed hakkasid turvast lõikama. 1792. a. asutatud Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet kujunes põllumajanduse teadusliku haridusliku juhtimise keskuseks. Eesrindlikud mõisnikud kirjutasid turbast kui allapanu ja küttematerjalist. 1840 a. ehitati Tallinnas turbaga köetav lubjaahi. Selle jaoks toodeti turvast Ülemiste (Sõjamäe) rabast. Turvast toodeti algul labidaturbana. 19. saj. keskel oli labidaturba karjääre Eesti mõisates 300 ringis. 1860
Turvast kasutatakse kütteks, loomadele allapanuks, aianduses (ka metsataimekasvatuses), turvasmuruvaipade kasvatamiseks; hästilagunenud madalsooturvast kasutatakse väetusturba tootmiseks ja kompostimiseks. Küllalt suur osa toodetud turbast läheb ekspordiks. Kütusena ja allapanuna loomakasvatuses on turvast Baltimaades kasutatud juba sajandeid. Huvi suurenemist turba kui kütuse vastu põhjustas 17-18. sajandil alanud puidu tarbimise järsk tõus saeveskites ja viinavabrikutes. I. Etverk (1974) märgib, et 18. sajandi keskpaiku alanud hoogne viinapõletamine, mis oli mõisates tähtis tuluallikas, hävitas mõnekümne aastaga metsa rohkem kui aletamine terve sajandiga. I maailmasõja ajal ja järel tekkinud küttekriis põhjustas mitmete turbatööstuste (Ellamaa, Lavassaare, Lehtse, Ulila jt.) käikulaskmise. Kõik nad tootsid tükkturvast elektrijaamade, tööstusettevõtete ja kommunaalmajanduse tarbeks. 1939.a. läks käiku Tootsi
annaabi.ee 
