.. leiti ka Liivi sõja aegseid hõbedast rinnalehti. Viinaköök ja juustukoda Heimtali mõisapargis silmapaistvamaks ehitiseks on rüütlilossi sarnane ehitis Viinaköök. Antud töös käsitletakse seda Viinaköögina nagu võib lugeda ka teeviitadele. Mõisaajaloo tundides tekib alati elav poeemika, kas hoone on algselt ehitatud viina põletamiseks või juustu tootmiseks. Raamatus Eesti mõisaarhitektuur on mõisate ajaloo uurija Ants Hein kirjutanud viinatootmisest mõisates. Nii tõusis viinapõletamine siinsete mõisate kesksemaks majanduslüliks alles XVIII sajandil kolmandal veerandil, eriti pärast 1766.aastat, mil Eesti- Liivimaa alkoholile avanes turg. Lisaks sellele, et viinaajamine kujunes mõisate soodsaks mooduseks viljasaaki realiseerida, sai viinatootmine järelejääva praagaga odavalt nuumata suurt hulka kariloomi, saadav sõnnik aga aitas tõsta põldude saagikust. Kui XVIII sajandi
Püsima jäi sajandeid kestnud jaotus: Lõuna-Eestis kasutati materjalina telliseid ja maakivi, Põhja-Eestis, saartel paekivi. Ornament tuletati ehitusmaterjali kasutamisest, faktuurist. Kõige suuremaid komplekse moodustasid viinavabrikud, järgmisena karjahooned (piimakarjakasvatus oli muutunud oluliseks majandusharuks). Viinapõletamine tõusis siinsete mõisate oluliseks majanduslüliks XVIII sajandi kolmandal veerandil (1766. a. avanes Eesti- ja Liivimaa alkoholile Vene turg). Viinatootmisest järelejääva praagiga nuumati kariloomi. Viina tootmisest sai peamine mõisate tuluallikas. XIX sajandil hakkas viinaköökide arv aga vähenema, sest tootmine arenes kontsentreerumise suunas. Viinakööke tuli nende olulisuse ja pideva täiustamisvajaduse tõttu kogu aeg ümber ehitada. Seetõttu on XIX sajandist säilinud vähe viinakööke, üks kunstipärasemaid asus Läänemaal Massu mõisas (1839/1861) ja oli tolle aja ranges klassitsistlikus stiilis
annaabi.ee 
