Peet Vallak “Elu nullpunkt” ja “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”
kokku. Selles loos on minu jaoks midagi eriti positiivset. Usk inimlikkusesse jääb.
Mõnedes novellides on teravalt kirjeldatud elu pahupoolt. Karaktereid, kes on
mõne pahe küüsis ning seetõttu oma eluga kimpus. Eriti tuleb see välja loos "Raudne
sõber", kus alkoholilembus sunnib elama meest üks päev(pits) korraga selleks, et
üldse oma eluga toime tulla. Korra teelt eksinud ja pea täis kaaninud, tõuseb temas
aga raev. Tiimu hävitab teda mõnitava viinakasti, kuna ei taha elada mõõdupuu järgi.
Kurb on aga tõsiasi, et alkohoolikule on selline ainus mõeldav elu. Kui ei suudeta end
võõrutada või kontrollida, libiseb kõik käest. Loos "Viis vana ruuna" võitlevad laisad
perepojad isa varanduse eest. Pealehakkamist pole neist kellelgi ja ega isa varanduski
väga kopsakas pole, kuid nõuavad oma õigusi. Selge on, et keegi neist ei tuleks
vastutusega toime ning ilma isata laostuksid nad lühikese ajaga. Selle jutu juures
annaabi.ee 
