Jutuke - Isemoodi roos
Pianist ei tundnud enam oma sõrmi. Kui ta neid vaatas, hakkas tal valus, kuid ta ei
katkestanud mängu. Selsamal hetkel päike varjus. Paariks hetkeks, tõsi, kuid 'keegi' või
'miski' oli selle varjutanud. Välistades võimaluse, et see oli mõni suur lind, keerles poisi peas
vaid üks mõte, kes see olla võiks. Ja ta ei oodanud teist juhust, vaid hüppas närviliselt püsti ja
jooksis klaasseina suurde, avades terrassile juhatava ukse. Tormates vihmasoigusesse halli,
puuris ta silmad taevasse ja jäi seisma vastu tuli käsipuu, mille taga paar meetrit maapinnani
ja siis mere liivane kallas.
Pehme tuul kaigutas õitsevaid kirsipuid, raskeõielised oksad kiikusid meeleldi kaasa.
Kirsside kreemjas heleroosa andis prantsuse stiilis aiale muinasjutulise ilme. Vaadet
süvendasid ühel pool lumiste tippudega kooparohked mäeahelikud, teisel pool kaljuäärine
meri. Päikest polnud näha, taevas oli kaetud hallikoeliste pilvedega
annaabi.ee 
