Sõnnikuvedu --- laudast välja kesapõllule väetiseks Suvised tööd Heinategu - pärast jaanipäeva - heinamaad sageli talust kaugel metsade ja soode keskel - heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli maas; päevapalavuses ei jaksatud niitmistööd teha - kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni Sügisesed tööd Rukkilõikus - kasutati sirpi; teiste teravlijade puhul ja harvem kasutati vikatit - vili köideti vihkudesse ja pandi põllule hakkidena kuivama - hiljem veeti viljavihud koju ja pandi lae alla üle rehetoa ulatuvatele partele kuivama - mõne aja möödudes alustati rehepeksuga, mis oli väga raske töö - reht peksti erilise puust töövahendiga – koodiga - kootidega löödi viljaterad vihkudest välja Sügisel koristati põldudelt ka juurvili Talvised tööd Naised - ketrasid - kudusid kangast - õmblesid riideid Mehed - tegid peamiselt puutööd
kg ammooniumsulfaati aarile. Teise aasta kevadel äestatakse põldu põiksuunas, antakse pealtväetisena 1,0 kg ammooniumsulfaati aarile ning haritakse reavahesid 2 korda. . Seeme valmib ebaühtlaselt. Saagi koristamine Koristamist alustatakse siis, kui seemned peaharu sarikas on pruuniks muutunud. Lõigatakse maha koos vartega .Varisemise vältimiseks on soovitatav koristada kastemärjana. Varred seotakse väikestesse vihkudesse ja kuivatatakse varjualuses. Realiseerimine Kuna köömen on tugeva maitsega kasutatakse seda leiva, kondiitritoodete, likööride ja mitmesuguste köögivilja ja lihatoitude valmistamisel ning kapsa hapendamisel. Kulinaarias ja toiduainetööstuses kasutatakse kuivatatud köömneid nii tervelt kui ka peenestatult. Juurt lisatakse lihasuppidele, noori lehti salatitele ja rohelistele suppidele ning teda lisatakse ka vähikeeduvette
Kevadel veeti ka laudad sõnnikust puhtaks. Sõnnik pandi väetiseks kesapõllule, mis künti üles ja kuhu külvati järgmisel aastal seemneid. Pärast jaanipäeva, kui ilm lubas, alustati heinateoga. Heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli maas. Kuiv hein riisuti rehaga kokku ja pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni. Sügistööde algust tähistas rukkilõikus. Rukist lõigati sirbiga, muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule kuivama. Pärast seda veeti vili koju ning kuivatati viljavihke rehetoas parsil. Kui vili oli kuivanud, alustati rehepeksuga terad tuli viljapeadest eraldada. Viljakõrred laotati rehealusele maha ja peksti puust kootidega. Talvel naised ketrasid, kudusid ja õmblesid. Mehed tegid puutööd, sest igapäevased tarberiistad valmistati ise. Selliste perega koostehtavate tööde juures lauldi rahvalaule ja räägiti ennemuistseid lugusid
loodusmärke ja rahvakalendrit. Nii oli 1. aprillil kaejalaskepäev, mis karjatamise perioodi algust tähistas. Künnipäev oli l4. aprillil ja tähistas kevadiste künnitööde algust. Jaanipäev 24.juunil oli aeg kus kõik põllutööd pidid olema lõpetatud ja algas heinategu. Sügistööd algasid rukkilõikusega. Rukist lõigati sirbiga, et ükski kõrs kaduma ei läheks. See oli austus leivale. Teisi vilju lõigati vikatiga. Vili seoti vihkudesse. Algul olid vihud põllul ja siis viidi rehetuppa kuivama. Algas rehepeks, mis oli väga raske aegaviitev töö. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja peksti. Talvisteks välitöödeks oli metsas puude lõikamine ja palkide vedamine. Regedega veeti kuhjadest heinu koju. Talupoeg pidi käima ka mõisavooris, mis tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. Palju tööd oli talu naisperel
Seda tehti käsitsi. Kasvatati rukist, otra, kaera ja nisu, 19. sajandi teisel poolel levis ka linakasvatus ja hakati laialdasemalt kasvatama ka kartulit. Pärast jaanipäeva alustati heinateoga. Heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli maas. Kuiv hein riisuti kokku ja pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni. Sügistööde algust tähistas rukkilõikus. Rukist lõigati sirbiga, muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule kuivama. Pärast seda veeti vili koju ning kuivatati viljavihke. Kui vili oli kuivanud, alustati rehepeksuga. Viljakõrred laotati rehealusele maha ja neid peksti puust kootidega. Mihklipäevaks, 29. septembriks, kui lahkus suvi ja loodus valmistus talve vastuvõtuks, tapeti talus lambaid, keedeti verikäkki, tehti õlut ja küpsetati sepikut ning pererahvas pidas koos suiliste ja sulastega pidu. Suilistele maksti nende palk välja. Mihklipäevaga lõppesid ka
sügisel üles künti. Pärast jaanipäeva, kui ilm vähegi lubas, tuli alustada heinateoga. Sageli asusid heinamaad talust kaugel m etsade ja soode keskel. Heina niideti vikatiga ho m mikul vara, kui kaste oli veel maas. Kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse v õi veeti küüni. Sügistööde algust tähistas rukkilõikus, milleks kasutati sirpe. Muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi p õllule hakkidena kuivama. Hilje m veeti viljavihud koju ja pandi rehetuppa partele kuiva ma. M õne aja m ö ödudes alustati rehepeksuga. Se e oli väga raske töö ja ke stis sageli kaua, nii et maga ma saadi alles poole öö pealt. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi. Talvel istus pere koos rehetoas pirru valgel. Naised ketrasid, kudusid kangast ja
mis järgneval sügisel üles künti. Pärast jaanipäeva, kui ilm vähegi lubas, tuli alustada heinateoga. Sageli asusid heinamaad talust kaugel metsade ja soode keskel. Heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli veel maas. Keskpäevapalavuses muutus niitmine väga vaevaliseks. Kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni. Sügistööde algust tähistas rukkilõikus, milleks kasutati sirpe. Muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule hakkidena kuivama. Mõne aja möödudes alustati rehepeksuga. See oli väga raske töö ja nõudis sageli lisa öötundidest. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi. Kuigi suvi ja sügis möödusid kibekiirelt töötades, jätkus tubaseid tegemisi ka talveajaks. Pikkadel talveõhtutel istus pere koos rehetoas pirru valgel. Naised ketrasid, kudusid kangast ja õmblesid riideid. Veel
üles künti. Pärast jaanipäeva, kui ilm vähegi lubas, tuli alustada heinateoga. Sageli asusid heinamaad talust kaugel metsade ja soode keskel. Heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli veel maas. Kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni. Eesti talurahva eluolu XIX sajandil 4 Sügistööde algust tähistas rukkilõikus, milleks kasutati sirpe. Muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule hakkidena kuivama. Hiljem veeti viljavihud koju ja pandi rehetuppa partele kuivama. Mõne aja möödudes alustati rehepeksuga. See oli väga raske töö ja kestis sageli kaua, nii et magama saadi alles poole öö pealt. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi. Talvel istus pere koos rehetoas pirru valgel. Naised ketrasid, kudusid kangast ja õmblesid riideid. Mehed tegid puutööd
Selle nime põhjustas asjaolu, et härra Schulz algas oma saksa keele õpetust klassis koopula seletamise ja eritlemisega. Ta otsis raamatust venekeelse lause, tõlkis selle saksa keelde ja laskis siis õpilase selle mustale tahvlile kirjutada, nii et kogu klass näeks, kuis on venekeelne lause saksa keeles. Ja kui siis küllalt oli nähtud, hakkas ta lausest otsima koopulaid, muidugi õpilaste kaasabiga. Tunni lõpul kirjutasid õpilased musta tahvli lause omale vihkudesse ja järgmises tunnis eritleti teda uuesti. Nõnda kestis see tundide kaupa ja poistele tundus, nagu ei õpetatakski neile saksa keelest midagi muud kui aga koopulat. Härra Schulz ise oli nähtavasti veendunud, et kui keegi tunneb põhjalikult koopulat, siis ei tee kogu keele õppimine talle enam kuigi suurt raskust. Keel ongi, õigust öelda, käes, kui aga see pagana koopula selge. Nõnda siis jõudis ta mõne nädalaga sinnamaale, et õpilastel kadus saksa keele vastu vähimgi huvi, ja kui
annaabi.ee 
