Eesti kunst 1980ndad
see, et uued ideed ja rakenduslik innivatiivsus liikusid aladele, mida siiani „kõrge” kunstiga võrreldes
teisejärguliseks on peetud. Parim näide selle kohta on jõuliselt esile tõusnud plakatikunst, mis terve
kümnendi jooksul endale tähelepanu nõudis. Märkimisväärse koha leidis karikatuur, mis oma
iseloomulikus kujundikeeles osutas sotsiaalsele absurdile. Väga populaarseks muutus Heinz Valk oma
fanstsineeriva isiksusega ning lopsaka joonega portreede ja poliitiliste vihjepiltidega. Üllatavalt suur
tähendus omistati sel ajal ka näituste kujundusele, millest kujunes lausa omaette kunstiliik.
6.Olulise joone võib tõmmata kümnendi keskele, kui järsku sai selgeks, et see uuendus ja noor põlvkond,
keda nii kangesti oodati, on ka tegelikult olemas ning näitustel ühe olulisemaid positsioone võtmas.
Kümnendi keskel andsid endast otsustavalt märku mitmes võimekad noored kunstnikud (S.-T. Annus, J.
Arro, E. M. Kokamägi, R.Rajangu, E. Kask, A. Juurak, A. Tali, R