Ma olen näinud vanades vene filmides, et inimestel on olnud komme istuda enne teeleminekut, kas siis niisama või teelauas. Meie peres on kujunenud ka sarnane traditsioon enne kodust ära minemist, kas siis sooja toiduga laud või lihtsalt kohvi joomine. Ja kuidagi on kujunenud välja vaikiv kokkulepe, et sel ajal tüli ülesse ei kisu ning, et kodust minnakse ära rõõmsal meelel. Ja küll jõuab hiljem edasi tülitseda, kui veel on taaskohtudes meeles, mille üle me tülitsesime ja vihastasime, tavaliselt õnneks ei ole. Rõõmsal meelel minnes jääb hea tunne südamesse ja siis on alati hea tagasi tulla ning seda enam, et kodu peaks olema selline koht kuhu peab olema alati hea tulla ja kõikidel pereliikmetel. Kodu peaks olema ka selline koht, kuhu saab tulla peitu maailmas valitseva ebaõigluse ja viha eest. Ega asjata pole hispaanlased öelnud:"Minu kodu on minu kindlus." Arvestades kõike eelnevat püüan ma mõtiskleda ka selle üle, et kas minu viha
„Ma poleks pidanud niiviisi vihastama...“ Aga miks mitte? On palju olukordi, kus me tõepoolest halbu sündmusi mitmes dimensioonis: püsiva, kõikehõlmava ja isiksustatuna. „See on minu vihastame oma õpilaste peale. Jah, vihaga toimetulekuks on tõhusamaid viise kui karjumine süü...“ (või „See on nende süü!“) „Mul ei tule see kunagi välja... see kestab igavesti... see mõjutab ja röökimine, aga me siiski vihastasime. See ei tähenda, et me oleksime ebaõnnestunud. Alati kõike, mida ma teen...“. saab midagi ette võtta halvasti ohjatud vihaga (7. peatükk). Optimistlik seletusstiil tunnistab ebaõnnestumise korral rahulolematust, isegi valu, kuid väldib Psühholoogiline rämpspost on täis üldist, püsivat sisekõnet: „Ma poleks pidanud!“ (aga me tegi- ebaedu või halbade sündmuste selgitamiseks püsivate põhjenduste kasutamist
annaabi.ee 
