Pilt tekitatakse hoopiski poolkristallilises olekus vedeliku abil. Selleks vedelikuks on eriline aine, mille pikkadel ja peenikestel molekulidel on omadus valguslainetuse polarisatsiooni pöörata. Alljärgnev pilt annab selgema arusaama, kuidas on vedelkristallmonitor üles ehitatud. Suurimaks puuduseks tuleb pidada nende suurt hinda (võrreldes CRT monitoridega 2-3 kordne), sest LCD digitaalsuse tõttu tuleb neile sisse ehitada ka kallid analoog-digitaal muundurid, et ka tavalistest videokaartidest pilti kätte saada. Kuid see-eest on vedelkristallid silmadele tervislikumad, sest nende pilt ei vilgu perioodiliselt. Seda uuendatakse vaid hetkel, kui pilt arvuti mälus muutub (ekraanil toimub mingi muutus), st nende värskendussagedus puudub. LCD-monitori ülesehitus: Nagu alloleval pildil kujutatud, on vedelkristall suletud elektroodidega klaaside vahele, millest kahel pool on ristuvate polaarsustega filtrid. Vedelkristallid on nemaatilises faasis.
suunast kas laseb valgust läbi või ei lase. Nii on võimalik elektriväljaga juhtida iga pikseli heledust ja värvilise vedelkristallkuvari puhul ka värvi LCD- monitoride üheks suurimaks puuduseks on tema hind, mis võrreldes samade suurusnäitajatega CRT- monitoriga on mitmekordne. Samuti on kuni praeguseni mitmetel vedelkristallekraanidel mitmed probleemid esitatava pildi kvaliteediga. Üheks probleemiks kvaliteedi puhul, on see et enamus videokaartidest kasutab vaid analoogühendust ning vastavalt sellele tuleb ka digitaalsele LCD monitorile sisse ehitada kallis analoog-digitaal muundur, mis kuvarilt saabuvad digitaalsignaalid kuvaadapterile vastuvõetavaks muudaks-selline muundamine viib aga protsessi käigus tekkivate vigade tõttu kvaliteeti allapoole. Õnneks on aga olukord muutumas ning üha enam firmasid pakub lisaks tavalistele videokaartidele ka digitaalse konnektoriga mudeleid (20 pin ühendus). Kaasaskantavate arvutite LCD
annaabi.ee 
