Üherakulised Vetikad: Üherakulised vetikad ehk taimhõljumid on meres kõige olulisemad tootjad.Nad kasvavad mere pinnalähedases vees. Taimhõljum on kõikjal avameres kuid soojades rannavetes on neid siiski rohkem. Ta on oluline tootja, sest ta annab hapniku . Taimhõljum on toiduks loomhõljumi pisiloomadele,kes on omakorda toiduks suurematele loomadele.Läänemeres on tuhandeid liike pisivetikaid.Need kõik on erineva kuid huvitava kujuga.Kaks kõige arvukamat liiki nende seas on viburvetikad ja ränivetikad.Neid on kõige rohkem varakevadel ja sügisel. Omaette rühma hõljumis moodustavad tsünobakterid, mida varem kutsuti ka sinivetikateks ehk sinikuteks.Praegu on nad paigutatud bakterite hulka.Tsünoabakterid võivad vette eristada mürgiseid aineid ja seepärast on sellel ajal kui meres on sinikud ehk tsünoabakterid meres ujumine keelatud. Läänemere loomastik Läänemeres elavad loomad jagunevad kaladeks , selgrootudeks ja imetajadeks. Kalad
mõjude summa. Siia kuulub ka toidukonkurents 3. autoinhibeerimine, kui üht liiki on liiga palju. Elutegevuse eritised mõjuvad pärssivalt populatsiooni paljunemisele. Samuti mõjub isevarjutamine. 4. bakteriaalse lagunemise produktide mõju, võib olla nii positiivne kui negatiivne.5. ärasöömine (grazing), tuleb kõne alla väiksematel liikidel (< 50 µm). Oluline on ka vetika kuju. Tarvitajateks (konsumentideks) filtreeriv zooplankton, algloomad, aga ka mitmed viburvetikad, eriti koldvetikate hõimkonnast 6. viirused või faagid võivad hävitada kogu populatsiooni (eriti sinivetikatel). 7. parasiidid (seened,algloomad) vähendavad konkurentsivõimet. Veeõitseng, selle põhjustajad, mis tingimustel tekib - vetikate (või muude organismide, näit. männi tolmuterad) massiline areng, millega kaasneb nähtav vee värvuse muutumine ja läbipaistvuse vähenemine Õitsemist põhjustavad: sinivetikad valdavalt suvel, harva ka talvel jää all kold- ja
laguunidega mere lõunaosas, skäärrannik Soomes ja Rootsis. 2. Läänemere taimestik. Fütoplankton. Sinivetikad. Koloniaalsed vetikad. Iseloomustab rakutuuma puudumine, on levinud peamiselt magevees. Läänemere planktonis esinevad liigid on kohastunud elus riimvees ning taluvad soolsust kuni 8 promilli. Sinivetikad arenevad kõige intensiivsemalt suvekuudel, kui merevee pinnakihtide temperatuur tõuseb üle 14-15 kraadi. Viburvetikad. Läänemere piirkonnas on kõige rikkalikumalt vaguviburvetikaid, mis arenevad peamiselt külmal aastaajal, mõned liigid massiivselt sügisel, teised kevadel. Rohevetikad. Koloniaalselt mageveelise levikuga vetikad on Läänemere piirkonnas esindatud väheste liikidega. Väikese soolsusega rannikuvetes suureneb rohevetikate liikide arv järsult. Rohevetikad arenevad soojal aastaajal. Mändvetikad. Üherakulised või koloniaalsed vetikad. Riimvees on esindatud
valistevatest tingimustest, esmajooned soolsusest, mis enamasti määrab ära ka üksikute liikide leviku ulatuse Läänemeres. Tähtsamad rühmad: 1. Sinivetikad algelise ehitusega üherakulised ja koloniaalsed vetikad, mida iseloomustab rakutuuma puudumine, on levinud peamiselt magevees, riimvees ja taluvad soolsust kuni 8 promilli. Arenevad kõige intensiivsemalt suvekuudel, kui merevee pinnakihtide temperatuur tõuseb üle 14-15 kraadi. 2. Viburvetikad Läänemere planktonis kõige rikkalikumalt esindatud vaguviburvetikad, mida isel tselluloosist plaadikestest koosnev rüü ning sellel olevad ring- ja pikivagu. Enamik like on merelise päritoluga. Vaguviburvetikad arenevad peamiselt külmal aastaajal, mõned liigid kõige massiivsemalt sügisel, teised kevadel.Ülejäänud viburvetikate rühmad on Läänemere planktonis esindatud ainult üksikute liikidega. Kõige tavalisemad on merelise päritoluga
-pruunvetikate, sh. põisadru vöönd Läänemere fütoplakton -liigiline koostis sõltub otseselt soolsusest Sinivetikad. Koloniaalsed vetikad. Iseloomustab rakutuuma puudumine, on levinud peamiselt magevees. Läänemere planktonis esinevad liigid on kohastunud elus riimvees ning taluvad soolsust kuni 8 promilli. Sinivetikad arenevad kõige intensiivsemalt suvekuudel, kui merevee pinnakihtide temperatuur tõuseb üle 14-15 kraadi. Viburvetikad. Läänemere piirkonnas on kõige rikkalikumalt vaguviburvetikaid, mis arenevad peamiselt külmal aastaajal, mõned liigid massiivselt sügisel, teised kevadel. Rohevetikad. Koloniaalselt mageveelise levikuga vetikad on Läänemere piirkonnas esindatud väheste liikidega. Väikese soolsusega rannikuvetes suureneb rohevetikate liikide arv järsult. Rohevetikad arenevad soojal aastaajal. Mändvetikad. Üherakulised või koloniaalsed vetikad. Riimvees on esindatud suurem arv liike kui
Ohud mere-elupaikadele ja elustikule: · Eutrofeerumine ja raskemetallid põhjustavad muutusi aineringes kooslused teisenevad, vaesuvad; · Nafta- ja õlireostus tapab linde, planktonit, mõjutab nii kaudselt kui otseselt ka teisi merekoosluste komponente; · Veetransport lisaks reostusele muudab lainetusreziimi, toob kaasa võõrliike; · Ehitustegevus (tuulepargid meres, kaablid, kaevandamine, sadamad); tööstuslik kalapüük Fütoplankton ja zooplankton · Sinivetikad · Viburvetikad · Rohevetikad · Mändvetikad · Ripsloomad · Vesikirbulised · Aerjalalised · Mantelloomad Läänemere taimestik Rohevetikad ca 1 m sügavusel, üheaastased, olulised veeloomadele. Mändvetikad moodustavad veealuseid aasu, olulised kalade jt. veeloomade elupaigad. Pruunvetikad kuni 30 m sügavusel. Veel sügavamal punavetikad. Läänemere loomastik · Kalad: räim ehk heeringa kääbus-alaliik, kilu, tursk, lest, emakala, merihärg, mudilad, merivarblane, tuulehaug jne.
Soome lahes on mikrovetikaliike üle kahe korra rohkem kui Liivi lahes. Biomassimoodustajatena on olulised ka mõned viburvetikate ehk flagellaatide rühmad, näiteks vaguviburvetikad ehk dinoflagellaadid, neelvetikad ehk krüptofüüdid ja haptofüüdid. Vaguviburvetikad ja haptofüüdid on valdavalt riimveelised, teiste rühmade hulgas on ülekaalus mageveeliigid. Kevadel on rannikumeres ülekaalus ränivetikad ja vaguviburvetikad, suvel ja sügisel aga sinivetikad ja nanoplanktilised viburvetikad. Mõnel sügiselgi on ülekaalus ränivetikad. Eesti rannikuvete makrofüütidest on leitud 12 punavetika-, 17 pruunvetika-, 10 mändvetika- ja 27 rohevetikaliiki. Õistaimed saavad toiteaineid nii veest kui ka juurte abil põhjasetetest. Nad kasvavad ainult suure lainetuse eest kaitstud pehmepõhjalistes lahtedes ja rannakäärudes. Rannikumere pehmepõhjalisi kaitstud alasid asustavad peamiselt kare mändvetikas, kamm-penikeel, kaeluspenikeel, niitjas penikeel ning lahtiste pruun- ja
annaabi.ee 
