arenevad ja kooruvad vastsed viibivad rebukoti imendumiseni. Pärast kudemist algab sugukalade massiline hukkumine. Kõige enam väljakurnatud isendid surevad juba koelmuil, teised kanduvad allavooli ja heidavad hinge teel suudme poole. Kudemise ajal muutuvad nii isased kui emased kalad tumepunasteks. Maimud väljuvad pärast rebupõie imendumist pesakuhikust ja ujuvad allavoolu, toitudes väikestest vees elavatest selgrootutest ja vettelangenud putukatest. Mõnikord saab osa 5 isaseid jões suguküpseks, olles ise väga väikesed. Sellised kääbusisased võivad osa võtta ka kudemisest. [2] Sigivus Kamtsatkal varieerub 2,8 tuhandest kuni 7,6 tuhande maimuni. Kamtsatkal eristatakse suve, sügise ja talve kisutsi. Suvine koeb septembrist oktoobrini, sügisene novembrist detsembrini ja talvine detsembrist veebruarini
maavaldaja sulgeda. Tõkestamiskeeld kehtib ka veeteedel. Kui avalikule või avalikuks kasutamiseks määratud veekogule siiski ehitatakse pais, siis peab selle omanik kindlustama võimaluse selle ületamiseks sobivas kohas. Sillad ja purded väikejõgedel peavad võimaldama normaalse veeseisu ajal nende alt paatidega läbipääsu. Avaliku või avalikuks kasutamiseks määratud veekogu omanikul või muul valdajal lasub kohustus hooldada veekogu, koristada vettelangenud puid, tagamaks jõe kallaste kindluse ja jõe kasutamise veeteena. Suusaradadel liikujad peavad arvestama karjamaa- ja muu tarastusega, mida ei tohi kahjustada. Maaomanikud või muud maavaldajad peavad kõigile võimaldama juurdepääsu jalgsi nende maadel asuvatele muinsuskaitse- ja loodusobjektidele, samuti supluskohtadele, purretele tavakohastel jalgradadel, jalgsi läbitavatele koolmetele ning joogikõlbliku veega looduslikele joogiveeallikatele
annaabi.ee 
