Vetikakooslused ja vee toitelisus järvedes ja jõgedes Referaat Tartu 2009 Sissejuhatus Fütoplanktoni populatsioonide arenemine järvedes ja jõgedes on seotud temperatuuri, valguse, lahustnud gaaside -ja lahustunud anorgaaniliste toiteainete hulgaga vees. Silikaatide kontsentratsioonid, nitraadid ja fosfaadid mõjutavad vetikate kasvu ja liikide esinemist veeökosüsteemis. 1. Fütoplanktoni koosseis ja järve toiteainete seisukord Järve troofsusel on peamine mõju domineerivate vetikate tüübile ökosüsteemis ja sesoonsele fütoplanktoni suktsessioonile. 1.1 Ökoloogilised eelistused järvedes Erinevate vetikate ökoloogilised eelistused järvedes on kokku võetud tabelis 1, kuigi üksikud liigid ja rühmad võivad tihti eksisteerida ka laias keskkonna vahemikus. Toiteainete seisukord (eriti fosfaatide ja nitraatide kontsentratsioonid) on kahtlemata olulised, kuid ka teised keskkonnaaspektid...
Veeõitsengu intensiivsus suureneb järve toitelisuse ehk troofsuse kasvuga. Väga reostunud järves võivad hüppekihist alguse saanud õitsengud levida ajapikku ka ülemistesse veekihtidesse. Valdavalt on niisugused vohangud seotud niitja sinivetika Planktothrix perekonna liikidega. Sinivetikad tekitavad veeõitsenguid. Sinivetikate domineerimise põhjus peitub nende elustrateegias. Erinevalt maismaa taimekooslustest, mis on vegetatsiooniaja vältel üsna püsivad, muutuvad vetikakooslused ühtesoodu. Kiiresti muutuva keskkonna tõttu, eeskätt temperatuuri ja toitesoolade koguste kõikumise pärast, asenduvad labiilsemad kooslused stabiilsematega. Kevadel pärast jää sulamist valdavad planktonis kiirekasvulised, enamikus väiksemõõtmelised vetikad, kelle siht on toitesoolad kiiresti omastada. Kogu energia kulub paljunemisele, varusid talletatakse võimalikult vähe (siia võiks panna viite Ingmar Oti joonisele).
annaabi.ee 
