Kuno Ojala mälestused 1950-ndatest
tööliskangelastest ja spordist. Samas aga säilis Kunol alati usk nn „Valgesse laeva”, mis
pidi läänest tulema ja Eesti vabastama. See usk oli tal kaua aega, kuigi mujal
rahvademokraatiamaades kadus see pärast Ungari revolutsiooni, siis infosulus elanud
Kuno ja tema sõbrad jätkasid lootmist. EPA ajast on tal hästi meelde jäänud iga-aastased
Nõukogude võimu pidustused nagu maipühad, kus rongkäigus linnas kõnniti ja
juubeldati. Kuno räägib, kuidas ta veterinaaridega kõndides poodiumil olijatele alati
„Hurraa!” asemel „Mää!” karjusid ja hiljem põhjendasid, et veterinaarid peavadki nii
tegema. Sellised väikesed humoorikad vahalepõiked näitasid, et Kuno sisimas oli võimu
vastu. Hästi meenutab ta veel tolleaegset olustikku, kui nad internaadis NLi ja
Tšehhoslovakkia vahelisi jäähokimänge pealt kuulasid ja rõõmustasid südamest iga
Tšehhoslovakkia löödud värava üle ning süütasid alati ka selle auks aknalaual küünla.